/nginx/o/2011/05/03/570762t1h8d75.jpg)
Perearstide seltsi president Ruth Kalda vastustest ajalehe Meditsiiniuudised veebiintervjuus selgus, et juba täna on raske saada teatud Eesti piirkondadesse noori arste. Sama seis võib aga oodata ka linnasid, näiteks ei ole Pärnusse mitme aasta vältel noori perearste tööle läinud.
Milline neist auditis osutatud «süsteemivigadest» mõjutab perearstide tööd kõige rohkem?
Perearstide seltsi juhatus on paari aasta jooksul kohtunud praktiliselt kõikide Eesti piirkondade perearstidega ja kaardistanud tänased kõige olulisemad probleemid. Kui mõned välja tuua, siis nendeks on rahastamissüsteemi puudused ja liiga suur koormus erinevat sorti aruandluste, tõendite ja puude dokumentidega, ehk sellega, mis ei ole otseselt ravitöö.
Rääkides rahastamissüsteemist, siis see on mõnes mõttes ajale jalgu jäänud, ei arvesta piisavalt palju perearstide erineva võimekusega osutada laiaulatuslikku abi, samuti nimistu ja piirkonna iseärasustega. On selge, et perearstid, kelle nimistus on rohkem kroonilisi haigeid, vajavad enam uuringurahasid kui need, kelle nimistu valdavalt nooremapoolne.
Samas jälle vajavad väikelapsed nimistus rohkem visiite, tähelepanu ja hoolt ja seega on õige, et pearaha lastele on oluliselt suurem, kui täiskasvanutele. Täna see nii ka on, samas aga oleme seda meelt, et pearahade osas peaks olema suurem diferentseerumine kui praegu. Nimelt peaks pearaha olema kõrgem ka koolilaste vanusegrupis, sest sel aastal lisandusid perearstide kohustuste hulka ka koolilaste profülaktilised läbivaatused, mida varem meie kohustuslike tegevuste hulgas ei olnud.
Oleme teinud ka ettepanekuid rahastamissüsteemi muutmiseks, neid ka haigekassas arutletakse. Meie rahastamissüsteemi positiivne külg on olnud see, et see on olnud lihtne ja arusaadav. Alguseks oli see väga hea, täna aga tunneme, et vana king pigistab ja aeg on küps muutusteks.
Ravitööga mitteseotud ülesandeid on ikka ja alati meditsiinis olnud, äärmuslikuks on aga muutunud see perearstide jaoks viimaste aastate jooksul. Me ei suudagi kokku lugeda kui mitmesse ametkonda me peame esitama aruandeid iganädalaselt, igakuiselt, -kvartaalselt ja -aastaselt. Lisaks umbes 60 sorti eri tõendeid erinevatesse asutustesse ning iganädalaselt keskmiselt 5-6 puude dokumentide vormistamist.
Praegu on kahjuks kujunenud olukord, kus mitteravitööle kuulub tööpäevast pea 20 protsenti ja tihti ka õhtud, mis võiksid olla kodule ja perele pühendatud. Vajab veel mainimist see, et selline mittemeditsiiniline tegevus on eraldi tasustamata ehk seda loetakse perearsti pearahasiseseks tegevuseks. Soomes näiteks aga makstakse ühe puude või tõendi vormistamise eest arstile küllalti hästi. Et ei jääks vale mulje – perearstid on öelnud, et sellist hulka otse ravitöösse mittepuutuvat tegevust ei tahetaks teha ka suure raha eest mitte. Samas on aga ebaõiglane töö hulka suurendada nii, et sellega ei kaasne mitte mingit rahalist stiimulit.
Milline riigikontrolli ettepanekutest vajaks kohest rakendamist, mis ei kannata oodata järgmist või ülejärgmist jne aastast?
Arvan, et selleks on puude taotlemise süsteemi radikaalsed muudatused ja selle tarvis e-tervise lahenduste kiire rakendamine. Perearstid on väga intensiivselt antud teemaga tegelenud nii ministeeriumi kui ka sotsiaalkindlustusameti tasemel 2008. aastast alates. Ei saa öelda, et aega muutuste tegemiseks oleks vähe olnud. Eeskätt on puudu olnud riigi ja ametkondade tahtmisest.
Lisaks ootame rahastamise sellist muutust, mis võimaldaks meil võtta tööle teise pereõe. Tänase töökoormuse ja suurenenud ootuste tingimusis ei tule perearsti meeskond enam toime ühe õega. Samas on vajalik, et ka õdede koolitusele riigi poolt rohkem tähelepanu pöörataks, sest õdede nappus on meil teatavasti veelgi suurem kui arstide nappus. Hästi oluline on asendusarstide süsteemi käivitamine juba lähiajal.
Eeskätt maapiirkondades ja teatud regioonides on perearstide puudus väga terav, kuna perearstid on lahkunud ja uusi juurde tulnud ei ole. See aga teeb antud piirkonna teiste perearstide töökoormuse ju veelgi suuremaks, sest patsiendid tuleb teenindada ja mitmed perearstid on nõustunud osutama abi ka selle nimistu patsientidele, kus perearsti ei ole.
Sellise töökoormuse ja patsientide hulga juures on lausa kohatu juba rääkida igakülgsest laiaulatuslikust, järjepidevast ja kvaliteetsest arstiabist. Hea kui jaksab suuremad ja teravamad probleemid lahendatud. Perearstide endi tervise üle aga on suur mure. Paljud maapiirkonna perearstid ütlevad, et ei ole saanud mitu aastat puhata, sest asendajat ei ole võimalik leida.
Mis juhtub perearstisüsteemiga, kui auditis toodud ettepanekuid lähiajal kasutusele ei võeta?
Perearstisüsteem ei ole sel juhul enam jätkusuutlik. Probleemide kestmisel ei ole eriala enam nii atraktiivne kui sooviksime. Juba täna on raske saada teatud Eesti piirkondadesse noori arste. Samad probleemid võivad oodata aga ka linnasid, näiteks ei ole ka Pärnusse mitme aasta vältel noori perearste tööle läinud.
Kui maal ei ole enam perearsti, siis muutub arstiabi inimese jaoks üha kaugemaks, kannatab inimeste tervis ja töövõime. Olen oma eriala suur fanaatik ja pean seda üheks parimaks arstlikuks erialaks. Täna aga tunnen, et arengut pidurdavad mitmed asjaolud: rahastamine, süsteemi korralduslikud probleemid. Mõned neist takistavad krooniliste haigete jälgimist ja ravimist. Nii näiteks ei saa perearst alustada ise soodustingimustel ravi astmaga ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendil.
Või teine üsnagi absurdne näide – perearstid Tallinnas ei saa sageli saata patsienti otse kopsu funktsiooni hindamiseks spirograafiakabinetti vaid peavad seda tegema eriarsti vahendusel. On täiesti selge, et sellisel viisil on võetud ära kogu motivatsioon astma ja KOK-i diagnoosimiseks, raviks ja vajalike uuringute tegemiseks. Millegipärast aga peetakse seda perearstisüsteemi, mitte tervishoiukorralduse veaks.
Selleks, et perearstisüsteem saaks täita talle seatud ootusi, peavad toimima kõik tervishoiusüsteemi osapooled: eriarstiabi, seda soodustavad haigekassa lepingud ning tervishoiusüsteemi korraldus.