Selle esinemist on aga võimalik oluliselt vähendada, eelkõige toitumise, liikumise jt patsiendi enda kontrollitavate faktorite muutmisega. Pahatihti tuleb aga ka väga tervislike eluviiside juures terve ülejäänud elu ravimeid võtta. See tähendab pikaajalisi kulutusi ravimitele. Ravimite hind võib ühe toimeaine piires aga märkimisväärselt erineda. Tulenevalt oma valikust võib patsient ainuüksi ühe ravimi pealt säästa aastas kümneid eurosid.
Retseptid on enamasti toimeainepõhised
Kõikides ravimites on toimeaine, mis ravib või leevendab haigust, ning abiained, mis on vajalikud selleks, et toimeaine oleks manustatav soovitud kujul (nt tabletina, salvina, aerosoolina) ja mis annavad ravimile maitse ja välimuse. See kehtib nii käsimüügi- kui ka retseptiravimite kohta.
Üldjuhul kirjutab arst retseptile toimeaine nimetuse. Sel juhul on apteekril kohustus pakkida ostjale sobivate ravimite hulgast soodsaimat. Kuigi enamasti on määratud toimeaine piires erinevate ravimite vahetamine ohutu, võib mõnikord olla nii, et arst peab meditsiinilistel põhjustel retsepti koostama pakendipõhiselt ehk retseptile kirjutatakse konkreetse tootja kindla ravimi nimetus. Sel juhul peab arst patsienti teavitama ravimi asendamise võimalusest ja tingimustest. Kui ravim ei ole asendatav, tuleb patsienti teavitada asendamise keelamise põhjusest.
Soodsam hind ei tähenda kehvemat ravimit
Sama toimeainega ning samas vormis (tabletid, siirup vm) ravimeid on Eestis müügil erinevatelt ravimitootjatelt. Oluline on seejuures teada, et kõik need vastavad toime, ohutuse ja kvaliteedi osas ühesugustele nõuetele ning erinevus patsiendi jaoks seisneb peamiselt hinnas. Seega võib väita, et sama toimeainega ravimitele ei laiene tuntud käibetõde – kallim on parem.