Psühhiaater: pole teada, mis käivitab inimeses vajaduse rünnata

Hommik pärast tulistamist Vabaduse väljakul. Foto: Sander Ilvest

ERRi tänases erisaates «Suud puhtaks» tehti Vabaduse väljakul juhtunu taustal oletusi, mis võib käivitada inimeses soovi rünnata ning kas vaimset häiret saab üldse isikule peale vaadates ära tunda.

Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets tõdes, et sündmusele tagasi vaadates oli tegu ilmselt õnnetu juhuste kokkulangemisega. Ka ei taha ta teha oletusi mehe tervisliku seisundi kohta, kuid ütleb, et väga raske on välja tuua ühest taktikat, kas kuidagi oleks olnud õigem sellises olukorras käituda või mis mõjur käivitas mehes soovi rünnata.

«Mida mõtleb arst sellises olukorras – kindlasti mõte läheb esmajärjekorras oma valdkonna probleemide peale, kas võis olla vaimse tervise häire, meelemürkide tarvitamine või nende kombinatsioon. On ka teisi asju, mis võivad kaasa tuua sellise käitumise – näiteks epilepsia, kus inimene käitub näiliselt väga sihipäraselt, aga pole tegelikult meiega samas teadvuses,» rääkis arst.

Dr Lehtmets ütles, et vaimsete probleemide äratundmist ei saa päris täpselt piiritleda, kuid tüüpiline vaimutegevuse häire, mida ehk igaüks on näinud, on joobes olek. Tegu on intoksikatsiooniseisundiga, milles joobe tagajärjel muutub inimese käitumine ja enesekontroll märkimisväärselt.

«On ka häireid, mille puhul inimene näiliselt pole agressiivne, aga võib olla varjatud agressiivsust – näiteks luululised häired, mil on arusaamatu, miks isik käitub ühe või teise inimese suhtes agressiivselt. Ka autismi puhul võib olla mingi tegur, mis aktiveerib impulsiivse käitumise ning käitumine muutub radikaalselt,» tõi arst näiteid. Kui inimene aga märkab hälbelist käitumist, millega kaasneb mõni risk – kasvõi noa kandmine – on see kindlasti põhjus olla mures ja proovida otsida lahendust.

PPA turvataktika alarmsõidu teenistuse vanem Toomas Malva selgitas politsei taktikat, mis näeb ette, et oht ümbritsevatele inimestele, aga ka kahju vastaspoolele tuleks hoida minimaalsena. Oluline osa vastupanu mahasurumisel on ka politseiniku kehakeel, millega antakse mõista, et vastupanu on mõttetu.

Politseinikke on tema sõnul viimaste aastate jooksul oluliselt rohkem treenitud selleks puhuks, kui nad peaksid kokku puutuma vaimse häirega inimesega. Komplekstreeningu saames ja juhiste abil tehakse igal aastal läbi situatsioonid ja selgitatakse neis käitumist, aga ka seda, kui kiirelt võib mõne inimese meeleolu ja käitumine muutuda jm.

Samas tõdeb ta, et juhiseid ei saa igas situatsioonis järgida mustvalgelt, sest olukord võib muutuda tohutu kiirusega. Veel täna pole juhiste koostamisse kaasatud psühholooge ega muu sarnase eluala esindajat, ent Malva arvates oleks see hea idee.

Malva lisas, et kriisi järgselt püütakse anda olukorras osalenud politseinikele võimalus sellest rääkida ja diskuteerida, et keegi ei jääks oma murega üksi. Dr Lehtmetsa sõnul on pigem positiivne, et inimesed on rohkem hakanud neil teemadel rääkima ning kujunevad välja ka arusaamad, mida ühiskond võiks ette võtta. Paranenud on arsti arvates ka suhtumine psüühikahäiretega inimestesse. «Muutunud on ka arvamus, et psüühikahäiretega inimesed peaksid olema kusagil luku taga, sest enamasti pole nad teistele ohtlikud.»

Ka ütleb Lehtmets, et Eesti-sugune väike ühiskond peaks mõtlema sellele, et inimestel, kes puutuvad kokku kriisiolukordadega, oleks ka hea seljatagune vaimse tervise toetamise näol. Arst viitab sellele, et nii tööl kui eraelus ei tohiks olla probleemide mahasalgamist ega takistatud kellelgi abi otsimist.