E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Väike vapper Rahel tuleb diabeediga toime

Maiken Mägi
, reporter
Väike vapper Rahel tuleb diabeediga toime
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marju Värton koos 7-aastase tütre Raheliga.
Marju Värton koos 7-aastase tütre Raheliga. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eesti lapsed haigestuvad diabeeti aina sagedamini ja nooremalt, ent ajaga käivad kaasas ka diabeetikule vajalikud seadmed, mis elu märksa lihtsamaks muudavad.

Marju Värtoni (37) tütar Rahel (7) oli kahe ja poole aastane, kui lapse pideva joogijanu ja varasema diabeedi esinemise tõttu suguvõsas, taipas perearst seda haigust kahtlustada. Analüüsidega saigi I tüüpi diabeedi kahtlus kinnitust. «Mingisugust riski teadsime, aga ei olnud selleks päris valmis. Nii pisikesel lapsel ja täiskasvanud diabeetikul on suur vahe, vähemalt alguses tundus nii, ei osanud veel seda aimata,» rääkis Marju. Tüdruk aga on olnud algusest saati väga tubli – pole nutnud ega protesteerinud ema sõnul kordagi.

Kui raviarstilt sai pere diabeediga hakkama saamiseks piisavalt näpunäiteid, siis pigem oli suurem teadmatus oma võimaluste osas. Nimelt saab diabeetikust lapsele võtta lapsehoidja ja tugiisiku ning neid teenuseid teatud osas toetatakse. «Alguses püüdsime ise hakkama saada ja tasapisi tilkus infot juurde, kuidas ja mida paremini teha. Kui haigusega ise tegeled ja veel hakkama saad, siis muuga oli keerulisem, et kogu vajalikku teavet üles leida,» kirjeldas ta.

Pump ja sensor teevad suurema töö ära

Rahel läks lasteaeda nelja-aastaselt ning kuigi õpetajad algul teadmatusest diabeedi osas lapsega hakkamasaamist veidi pelgasid, tuldi ikkagi hästi toime. Sügisest on tüdruk juba koolilaps ning saab ise kenasti hakkama, kuigi ka õpetaja hoiab tal silma peal. Suureks abiks on insuliinipump, mida Rahel kannab kõhu ümber ja mis annab märku, kui veresuhkur madalaks läheb. Pumbale saadab automaatselt info veresuhkru kohta glükoosisensor, mis on tüdrukul samuti kogu aeg küljes. «Enne sensori saamist oli aegu, kus mõõtsime Raheli veresuhkrut näpu otsast 12 või rohkem kordi ööpäevas,» selgitas Marju.

Iga hommik algab ja õhtu lõpeb nüüd vereprooviga, mille andmed tuleb pumpa sisestada. Ka iga söögikorra süsivesikute arvu peab välja arvutama ja pumpa sisestama, sest selle kaudu arvutab pump ravimi koguse, mis nupule vajutades läheb kanüüli kaudu kehasse. «Ülejäänud ajal teda sõrme otsast torkima ei pea, sest pump näitab numbreid iga viie minuti tagant ja piiksub, kui on vaja tegutseda. Kanüüli peab küll vahetama kaks korda nädalas, aga võrreldes sellega, kui peaks teda 5–6 korda päevas enne söömist süstima, on see ikka suur vahe,» kirjeldas Marju.

Tema sõnul läksid just glükoosisensorit ja kvaliteetset insuliinipumpa kasutades peres ööd ja päevad julgemaks, sest haigus on oluliselt paremini jälgimise all. Selline ravi on Rahelile sobilik ja hetkel parim. Öösiti tuleb nüüd reageerida ainult pumba häälekatele alarmidele – kui see piiksub ja näitab madalat veresuhkrut, tuleb Rahelile anda kommi või glükoositabletti, kõrge taseme puhul vajutada aga nupule, millega manustatakse insuliini, mis normaliseerib veresuhkru. Küll aga ütleb naine, et kodus üritavad vanemad alati, kui Rahel soovib, ise vajalikud nupuvajutused ja arvutused ära teha. «Püüame ennetada haigusväsimust ehk et diabeet ei muutuks talle koormavaks,» lisas ta.

Söömist palju ei piira

Varasem pump tegi märksa vaiksemat häält kui praegune, mistõttu oli ka öiseid ärkamisi ja kontrollkäike rohkem. Marju ütleb, et kuna uue pumbaga saab ka veresuhkru ohtlikult madalaks minemist ennetada, on öine kommisöömine kordades vähenenud. Raheli enda jaoks on aga tegevus nõnda automaatne, et see teda magusast unest enam ei äratagi.

Kommid peavad väiksel Rahelil alati kaasas olema, mille peale nii mõnigi laps on öelnud, et tahaks isegi suhkruhaige olla, et magusat süüa. Tüdruk seda enam plussiks ei pea, vahel on isegi vastumeelne järjekordne komm põske pista. Menüü osas pole Marju lapsele rangeid piiranguid teadlikult seadnud, vaid üritab vältida mingi toidu täielikku keelamist. Nii ei puudu menüüst jäätis või mõnel harval õhtul kartulikrõpsud, kui just nende järele isu tuleb.

Perele on palju toeks olnud Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing, mille kutsus 2009. aastal kokku endokrinoloog dr Ülle Einberg. Marju sõnul leidis ta ühingu kodulehel olevast foorumist oma küsimustele vastuseid ja muud olulist infot just siis, kui Rahelil haigus alles diagnoositi. Ühing korraldab ka koolitusi ning suviti lastelaagreid, mis on ka üks põhjus, miks Rahel täna iseseisvalt nii hästi hakkama saab. Kuna insuliinipumpa kannavad ja käsitlevad ise paljud lapsed, tekkis ka laagris nende eeskujul Rahelil suurem huvi pumba kasutamise vastu. Koolitustel ja laagrite korraldamisel saavad suhelda ning kogemusi jagada ka lapsevanemad, üksteisele ollakse alati toeks.  

Haigestuvad üha nooremad lapsed

Raheli raviarstiks on TÜ Kliinikumi endokrinoloog dr Aleksandr Peet, kes ütles, et laste diabeeti haigestumise põhjus on suuresti teadmata. «Hea näide on ühemunakaksikud: ühesuguste geenidega, elavad ühes peres, söövad sama toitu, põevad samu haigusi ja üks jääb haigeks, teine mitte. Miks? Keegi ei tea,» rääkis ta.

Haiguse väljakujunemise protsess on see-eest üsna hästi teada – inimese immuunsüsteem, mis muidu võitleb viiruste ja bakteritega, otsustab, et kõhunäärmes insuliini tootvad beetarakud on «vaenlased» ja hakkab neid ründama. Haigusi, mille puhul inimese immuunsüsteem ründab omaenda organeid, nimetatakse autoimmuunhaiguseks ning I tüüpi diabeet on üks neist. See tähendab, et I tüüpi diabeet pole kaasasündinud ning selle tekkega pole seotud ka magusasöömine. «See müüt tekitab palju pahandust, sest haigestunud laste vanemad kuulevad sugulastelt või tuttavatelt tihti sellelaadseid süüdistusi – «andsite lapsele liialt magusat, nüüd on tal diabeet» – see ei ole nii,» täpsustas arst.

Haigus avaldub tema kinnitusel siis, kui enamik insuliini tootvaid beetarakke kõhunäärmes on hävinenud ja tekib insuliini defitsiit. Hävimise protsess võib olla väga kiire ning siis võib I tüüpi diabeet avalduda 1.–2. eluaastal, aga ka hiljem, või kulgeda aeglaselt, avaldudes alles täiskasvanuna. Üle 90 protsendil Euroopas elavatest diabeedilastest esineb I tüüpi diabeet, II tüüpi diabeet esineb meie regioonis harva ega avaldu enne teismeiga.

Diabeeti haigestumus tõuseb arsti sõnul kogu Euroopas – ida pool kiiremini, läänes aeglasemalt, sealjuures haigestuvad aina nooremad. «Eesti taasiseseisvumisest alates on haigete laste arv kolmekordistunud. Kui 30 aastat tagasi jäi haigeks tüüpiliselt 10–14-aastane nooruk, siis nüüd pigem 5–7-aastane lasteaialõpetaja/koolimineja,» tõi arst näite. Ka ei saa tema sõnul välistada, et haigestumus veel tõuseb. Näiteks soomlastel on kõige sagedasem laste diabeedi esinemissagedus maailmas, mis on kaks korda suurem kui Eestis. Praegu on I tüüpi diabeedi diagnoosiga lapsi Eestis umbes 600, igal aastal haigestub veel 50–60 last.

Märksõnad
Tagasi üles