Pille Sillaste: pöördumatult haiged tahavad olla võimalikult kaua kodus ja seal surra

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valuraviarst Pille Sillaste (PERH)
Valuraviarst Pille Sillaste (PERH) Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eestis pannakse haiged vähimagi probleemi korral õendus-hooldushaiglasse, kuigi nad sooviks olla kodus oma tugivõrgustiku juures, rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla Palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste intervjuus Med24-le.

Palliatiivne ravi on suunatud esmajoones haige ja tema pere elukvaliteedi parandamisele. Selle ravi vajajad on kroonilised haiged ja patsiendid, kel on trauma või haiguse tagajärjel tekkinud puue ja seeläbi elukvaliteet halvenenud.

Aasta algul PERHis loodud Palliatiivse ravi keskus on Eestis esimene. Meeskonda kuuluvad valu- ja palliatiivse ravi arstid, onkoloog, õed-nõustajad, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja hingehoidjad. Selline mudel on levinud üle maailma. Eestis ei ole palliatiivravi riiklikult aktsepteeritud ning see saab eksisteerida vaid juhtkonna mõistmisel. Sisuliselt on haigekassa poolt kompenseeritud ainult arsti ja õe ambulatoorne vastuvõtt.

Kuidas on palliatiivse ravi keskus käima läinud?

2000. aastal avasin esimese valukabineti Hiiul onkoloogiakeskuses oma anestesioloogi-intensiivravi töö kõrvalt. Sain ruttu aru, et ainult valuga tegeledes ei jõua kusagile, sest neil haigetel on probleeme väga palju. Valu mõjutavad erinevad asjad – diagnoosiga kaasnev surmahirm, raviga seotud vaevused (iiveldus, õhupuudus, unehäired, depressioon, kõhukinnisus ja -lahtisus jm). Lisaks füüsilistele ja emotsionaalsetele probleemidele on ka sotsiaalne pool. Kui haigestub noor inimene, kes on perele olnud tugisammas, siis on kogu elu pea peale pööratud. Sain aru, et vaid valuraviga ma neid haigeid aidata ei saa. Üsna pea liitus sotsiaaltöötaja ja pisitasa meeskond kasvas. Õnneks on haigla administratsioon lasknud sel areneda.

Selge vajadus palliatiivse ravi osas on olemas. Kui kolleegid näevad, kui palju sellest on abi, kasvab vajadus lumepallina. Me tegeleme praegu ainult tulekahju kustutamisega, kuid tegelikult peaks haige diagnoosi panemise hetkest tundma, et tal on peale ravi- ja perearsti ka tugivõrgustik.

Mida on selle muutmiseks vaja?

Kõigepealt on vaja riiklikku poliitikat ja eriala tunnustamist, seejärel arengukava. Palliatiivse ravi selts Pallium on aastaid püüdnud taotleda hospiitsi voodipäevale erihinda, sest seal on oluliselt suuremad kulutused kui tavalise õendus-hoolduse puhul. Kohtudes kevadel sotsiaalministeeriumi ja haigekassa esindajatega oldi lõpuks valmis meid kuulda võtma ning sooviti, et teeksime plaani, kuidas võiks Eestis palliatiivse ravi võrgustik olla üles ehitatud. Kõigepealt on vaja üldpoliitikat ja siis on vaja seda kuidagi kompenseerida. Lõpmatuseni ei saa seda juhtide mõistmisel teha.

Missugune on töö palliatiivse ravi patsientidega?

Töö on emotsionaalselt raske. Peame rääkima surmast ja suremisest. Püüame aidata leida leppimust, kui näiteks ravi on lõpetatud. Kui kutsume kokku patsiendi lähedased ja räägime, kuhu on haigus ja ravi jõudnud, näeme väljakooruvaid perekondlikke pingeid, konflikte, mis siis vallanduvad. Siis on vaja, et keegi meist on piksevardana juures, et nad saaksid jutud räägitud, lepiksid ja patsiendi minemine oleks võimalikult inimlik, rahuga südames. Tavaliselt esitab arst perekonnale aktsepteeritavas vormis ravi lõpetamise põhjenduse ja hingehoidja püüab olla puhver, kuulata ära emotsioonid ja aidata leida rahu.

Missugused on Eestis praegu võimalused, et palliatiivse ravi vajajatele võimalikult hea elukvaliteet tagada?

Sellega on kitsas. Meditsiini areng on jõudnud selleni, et kui haige ei tule ise toime või perekond ei saa haigega kodus hakkama, siis saadetakse ta kohe õendus-hooldushaiglasse. Kes seal olla tahab? Kõik tahavad olla võimalikult kaua kodus ja surra kodus. Meil pole selleks aga tugivõrgustikku. Näiteks psühholoogid on meil sisuliselt kättesaadavad inimestele ainult eravastuvõttudes, kus on pikad järjekorrad. Haigetel pole selleks raha. Perearstidel on olemas selleks fond, aga järjekorrad psühholoogide vastuvõttudele on pikad.

Meie haiged vajavad psühholoogilist tuge kohe, kui otsus on tehtud. Õnneks on enamikes haiglates psühholoogid olemas. Ka sotsiaaltöötajad on reeglina haiglates olemas. Selle poolega peaks tegelema kohalik omavalitsus, aga reaalsus on teine. Inimene ei jõua omavalitsuse sotsiaaltöötaja juurde või on tal psühholoogiline tõrge minna n-ö abi paluma. Meie haiglas läheb sotsiaaltöötaja patsiendi juurde, kes on reeglina väga tänulikud.

Minu kõige suurem kurvastus on see, et haiged pannakse vähimagi probleemi korral kohe õendus-hooldushaiglasse, kus nad on mitmekesi palatis ja puudub suveräänsus – kõik käib kella järgi ja personaalset lähenemist ei ole. See ei ole etteheide sealsetele töötajatele, sest nende koormus on väga suur.

Me peaksime nägema inimest laiemalt, kui haiget magu või haiget südant, ja küsima, mida patsient ise tahab? Me ei pea ravima kõiki hambad ristis surnuks. Võibolla haige tahab, et ta rahule jäetaks ja aidataks vaid muuta tema elu veel nii elamisväärseks kui võimalik. Oleme uhked, et meie haiged elavad kaua, aga tegelikult nad lihtsalt tiksuvad ega ole õnnelikud. Asja tuleks vaadata selle järgi, mida haiged ise tahavad ja püüda luua selline tugivõrgustik, et nad saaksid olla võimalikult kaua kodus.

Loe täismahus intervjuud Med24 portaalist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles