Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Luuhõrenemise murrud hakkavad tekkima sealt, kust inimene on alati kõige nõrgem olnud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dr Ivo Valter. | FOTO: Toomas Tatar/Postimees

Osteoporoos ehk luuhõrenemine on haigus, mis on enamasti tingitud luustiku vananemisest, kuid see, kuidas ta üht või teist inimest tabab, sõltub paljuski tema varasemast elustiilist ja igapäevasest treeningust.

Sageli diagnoositakse luuhõrenemine peale esimest osteoporootilist luumurdu. «Kui on juba murd olemas, siis seda enam ignoreerida ei tasuks. Kõrge riskiga haigeid, kel on suur tõenäosus murde saada, võib hakata juba enne ravima,» rääkis reumatoloog Ivo Valter.

Tema sõnul hakkab kõigil naistel peale menopausi luutihedus langema, kuid mõnel on geneetiliselt, elustiilist või töökohast sõltuvalt luutihedus kõrgem. Kuigi luutugevus pärast 30. eluaastaid enam ei suurene, siis hoiavad naissuguhormoonid luu ainevahetust erksana, aitavad luu ülesehitamisele kaasa ja hoiavad luid tugevana. «Kui östrogeeni tase peale menopausi langema hakkab, kaob see kaitse ära, kaltsiumit ei seota enam luudesse nii edukalt ning luud hakkavad nõrgenema. Halvemal juhul tekivad lülikeha, käeluu, lõpuks ka reieluukaela murrud,» lausus Valter.

Põhiliselt põevad luuhõrenemist menopausi jõudvad naised, sest neid on elanikkonnas suhteliselt rohkem. «Tänase keskmise eluea puhul ei näe me osteoporoosieas mehi nii palju, sest nad on kaitstud 10 või enam eluaastat rohkem kui naised,» ütles reumatoloog. Üle 70-aastastest naistest on igal kolmandal luutihedus madal ja umbes igal viiendal on ka tõsine osteoporootiline murd. Kuigi luuhõrenemist ei saa lõplikult ära hoida, siis saab seda vähemalt edasi lükata. Ravi aitab vähemalt pooled murrud ära hoida.

Kui oleme juba varem seljast väsinud, lihased nõrgad, selg vajumas kühmu, siis on selgroog ka esimene koht, kust luud üles ütlevad.

Ravi pooleli jätta ei tasu

Osteoporoosi ravist moodustavad ühe osa ravimid, mida on kahte tüüpi. Bisfosfonaadid on taskukohased ravimid, mis on kasutusel juba mõned aastakümned. Neid on kas suukaudseid või tilgana, süstitakse terve aasta doos korraga.

Samasuguse toimega on kasutusel ka uudne bioloogiline ravim Denosumab, mis on vaid mõned aastad kasutuses olnud, sest bisfosfonaadid ei sobi kõigile, näiteks maovaevuste tõttu. Bioloogilise osteoporoosiravimi puhul süstitakse kaks korda aastas naha alla antikehi, mis lõikavad luu sõnumivahetuse läbi ja aeglustavad luulõhustumist.

«Kui raviga alustada, siis ei tohi seda kergekäeliselt ära jätta. Paljud haiged võtavad rohtu peale osteoporootilist murdu kuus kuud ja kuna uut retsepti ei küsita, siis jätavad selle võtmise pooleli. Paraku on ravi aastatepikkune ja pidev, kuna peale ravi katkestamist hakkavad luud kohe uuesti hõrenema,» ütles Valter.

Toitumine peaks olema tasakaalustatud ja sisaldama kaltsiumirikkaid toitaineid ja D-vitamiini. Kõige odavam ja paremini omastatavam kaltsiumiallikas on piimatooted. D-vitamiin aitab kaltsiumil imenduda ja seda saadakse rasvasest kalast, maksast, munast, kukeseentest ning toidulisanditest.

Teine osa osteoporoosi ravist hõlmab füüsilist vormi, mis on sama tähtis kui toitumine, sealhulgas regulaarne füüsiline aktiivsus ja jõutreeningud ning kindlasti ka tasakaalutreening ja venitused. «Kui nooremana tegeleme oma luupanga tekitamise, tugevdamise ja hoidmisega, siis vanemas eas tuleb võidelda selle kahanemisega,» rääkis taastusarst Eve Sooba. Tervele inimesele sobib hüppamine, ka jooksmine, sest see mõjub luu ainevahetusele ergutavalt, kuid näiteks ujumise ja jalgrattasõiduga otseselt luid ei tugevda. Sooba sõnul peab selleks tegema kohtspetsiifilist jõutreeningut. Treenida tuleb kõiki lihasgruppe eraldi, sest siis tugevnevad ka nende piirkondade luud.

Kui keha on nõrk

Tegelikult hakkavadki osteoporootilised murrud tekkima sealt, kus inimese keha on alati kõige nõrgem olnud. «Kui oleme juba varem seljast väsinud, lihased nõrgad, selg vajumas kühmu, siis on selgroog ka esimene koht, kust luud üles ütlevad,» rääkis Sooba.

Jõutreeningut peaks tegema kolm korda nädalas kõikidele lihasgruppidele ja terve inimene võib seda vabalt teha jõusaalis. Osteoporoosi puhul peaks harjutuste ja sobivate koormuste osas küsima nõu ka spetsialistilt. Kumera seljaga harjutusi ja keha vinti keeramist ei või Sooba sõnul luuhõrenemisega teha ja ka raskuste tõstmine siis ei sobi. Raskete asjade tõstmine on osteoporoosihaigetele kõige ohtlikum.

Vibratsioonimasinatega treening, hüppenööriga hüppamine, rulaga sõit toimivad samuti luukoe kasvamisele soodsalt ja sobivad nendele, kellel osteoporoosi ei ole. Tasakaalutreeningud on näiteks tantsimine, vehklemine, jooga ja tai chi. «Tasakaalu komponent joogas ja tai chis sobib osteoporoosihaigetele eriti hästi, sest lisaks saavad koormust ka lihased. Võiksimegi olla mitmekesisemad ja õppida idamaadest kasulikke teadmisi,» sõnas Sooba.

Valteri sõnul on teaduslikult tõestatud, et kui oma tasakaalu treenida, siis on võimalik kukkumisi vähendada ning neil, kes teevad tasakaaluharjutusi, on poole vähem murdusid.

«Meie kogemus on see, et eakad on sotsiaalselt aktiivsed, kuid spetsiaalne teadlik tasakaalutreening jääb vajaka,» rääkis reumatoloog oma patsientidest. Kahest korrast nädalas, näiteks tantsurühmas käimisest, tema hinnangul ei piisa. Iga päev 10-15 minutit tasakaaluga tegelemisest on aga juba abi. «Tasakaaluharjutused on liikumine, mis erineb tavalisest kõnnist, näiteks rumba tantsimine, töötab. See ei maksa midagi ega kahjusta sind kuidagi,» andis ta nõu.

Sooba arvates tuleks eakatel valida südame-veresoonkonna treeninguks ka luudele sobiv treenimisviis, näiteks kõndimine, tantsimine ja harrastada seda viiel korral nädalas. Oluline on leida endale sobiv treeninggrupp. Tema sõnul võiks eakate majades olla rohkem spetsiaalseid treeninguid, mis sobivad ka osteoporoosi korral.

Enneta kukkumist

«Kõige lihtsam käeluumurd halvendab elukvaliteeti märgatavalt, riidesse panemine, söögitegemine, enda eest hoolitsemine, on kõik raskendatud,» ütles Valter. Seetõttu tuleks inimestel endil ja nende lähedastel teha nii kodus kui mujal kõik, et kukkumisvõimalust vähendada.

Libedaga väljaminemist tema sõnul siiski vältida ei tasu, sest see piirab liikumisvõimalusi. «Libisemise vastu aitavad spetsiaalsed tallad, mis maksavad mõni euro, kuid on väga efektiivsed, samuti teravikuga käimiskepp» soovitas reumatoloog.

Lisaks tuleks tema hinnangul vaadata, et kodus ei oleks vaipu, mööblit ega uksepiitu, kuhu komistada. «Vannitoa põrandale ja vanni põhja käib libisemisvastane vaip, samuti käsipuu vannile,» loetles Valter sagedasemaid eakate kukkumise põhjuseid. Samuti võiks üle vaadata öise valguse, sest tihti komistatakse just öösel tualetis käies mõne mööblieseme otsa.

Tagasi üles