Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Vastus sellele küsimusele näitab, kas sul on ühisjooni psühhopaadiga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Psühhopaadil puudub empaatiavõime.
Psühhopaadil puudub empaatiavõime. Foto: Panthermedia/ Andriy Popov

Psühhopaate kiputakse kartma ja soovitakse, et nad oleksid pigem kusagil luku taga, ent tegelikult võib paljudes olla pisikesi psühhopaatiale kalduvaid jooni.

Ühiskonnavaenulikku isiksusehäiret nimega psühhopaatia ei ole kerge diagnoosida ning hinnanguliselt esineb seda ühel protsendil maailma elanikkonnast, kirjutab Business Insider. Mõnel juhul püütakse seda diagnoosida, pannes inimesi eetiliste dilemmade ette ning kuulates, mida nad sellises olukorras teeksid. Küll aga tuleb siingi eristada loogilistele tagajärgedele mõtlevat inimeset ja empaatiavõimetut isikut.

Ka esineb paljudel inimestel psühhopaatlikke omadusi, ent seepärast ei saa neid kohe maha kanda. Nii mõndagi edukat juhti iseloomustab võime minna «üle laipade», hoida pea selge ning teha otsuseid ilma liigsete emotsioonideta, mis võib viidata psühhopaatlikele kalduvustele, ent samas on sellised juhid oma ametis väga tugevad.

Psühhopaatlikku käitumist on üritanud diagnoosida terve rida teadlasi. Näiteks koostas Columbia ärikooli ja Cornelli Ülikooli teadlaste rühm kolm isiksusetesti, milles kirjeldatakse moraalselt keerukaid olukordi, milles inimene peab otsuse tegema ning oletama, kuidas ta neis käituks. Ühe testiga hinnati psühhopaatiliste tunnuste olemasolu, teisega makjavellismi tunnuseid ning kolmandaga inimese usku elu tähendusrikkuse üle.

Üks situatsioonidest oli selline: seisad jalakäijate sillal ning näed alloleval tänaval juhitavuse kaotanud trammi, mis suundub viie jalakäija suunas. Edasi sõites jääks inimesed trammi alla ja sureks. Sinu kõrval seisab suurt kasvu võõras mees. Sina oma kerge kehaga ei suudaks trammi peatada, ent kui lükkaksid madalalt sillalt alla trammi ette koguka võõra, oleks võimalik trammi hoog peatada ning viis inimest võiks eluga pääseda. Kas teeksid seda?

Meeskond leidis, et kui inimene kasutas vastates utilitarismi eetikat, on tal tõenäoliselt rohkem psühhopaatilisi kalduvusi ning makjavellistlikke jooni. Utilitarism tähendab, et inimene teeb otsuse selle järgi, milline lahendus tooks maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kui selle küsimuse puhul vastasid jaatavalt, et lükkaksid mehe trammi ette surema, võib sul olla rohkem ühisjooni psühhopaatidega. Ka makjavellismi kohaselt oleks normaalne tappa süütu inimene seepärast, et üldine tulemus oleks pealtnäha hea ehk viis inimest saaksid päästetud.

«Kuigi uuring ei lahenda eetilist diskussiooni, näitab see siiski raskusi moraalsete dilemmade lahendamisel, mil optimaalset lahendust leida võib olla väga keeruline. Need meetodid ei erista inimesi, kes toetavad utilitarismi ja neid, kes ka päriselt tunnevad teiste heaolu pärast muret,» rääkis uuringu üks autoritest, Columbia ärikooli professor Daniel Bartels.

Teisisõnu ei tähenda mingi kalkuleeritud otsuse tegemine, mis võiks lõppeda kujuteldava inimese surmaga, automaatselt seda, et oled psühhopaat. Ka ei saa kõiki psühhopaate ühte patta panna – mõnel neist on sarnased vaated, teistel jällegi oma külmad kalkuleeritud teguviisid, kuid nad kõik ei ole täpselt samasugused.

Dilemmat tekitavale küsimusele vastamine nõuab inimeselt kriitilist mõtlemist. Mõistliku lahenduse leidmine võib tähendada ka seda, et oled lihtsalt hea probleemilahendaja. Ka see, kuidas vastaksid, ei tähenda kohe, et reaalses olukorras kohe nii ka käituksid.

Psühhopaate on igal pool meie ümber ja suurem osa isegi ei erista neid teistest inimestest. Neid ei eralda tavainimesest mitte vastus küsimusele, vaid empaatiavõime ja kahetsuse puudumine. Seega kui tahtsid mehe trammi ette lükata, ei tee see sind kohe psühhopaadiks. Kui tundsid aga oma kujutluses selle üle rõõmu, on asjalood juba teisiti.

Tagasi üles