TAI: perearstisüsteem ei ole HIV testimist veel «omaks võtnud»

HIV-testimine võtab vaid paar minutit. Foto: Urmas Luik

Enamjaolt saavad inimesed masstestimises negatiivse vastuse, kuid võimalus nakatuda on paljudel. Ka perearstilt võib HIV testimist tasuta küsida, kuid tavaliste vereanalüüside hulga test ei kuulu. 

Nädalavahetuse jooksul käis HIV kiirtesti tegemas 273 inimest, kes kõik said negatiivse vastuse ehk keegi neist ei kanna HI-viirust. Arst Nele-Triin Lotti sõnul, kes tegeleb praegu HIV kiirtestimise ja teavitustööga kaubanduskeskustes ja teistes rahvarikastes kohtades on masstestimise puhul olulisim, et testijad annavad saadud informatsiooni viiruse leviku ja testimise kohta edasi perele ja sõpradele.  

HIV-testi tegi mullu ära kokku 157 000 eestimaalast ehk 12 protsenti elanikkonnast ja diagnoositi 229 uut HIVi juhtu, enim oli nende seas 30-39 aastaseid inimesi. Tervise arengu instituudi masstestimisega avastati neist kaks. Selle aasta testimise käigus siiani ühtegi uut viirusekandjat leitud pole. Ida-Virumaa testijate seas oli kaks HIV positiivset, kes olid oma nakatumisest juba varem teadlikud ja soovisid end lihtsalt kontrollida. 

«On neid, kes ütlevad, et oi kui tore, et saab ennast testida, neid, kes küsivad, et mis asi see HIV on ning inimesed, kes ütlevad, et ma ei pea ennast testima,» rääkis Lott. 

Viimast reaktsiooni kohtabki eelkõige keskealiste inimeste seas, vanusegrupis 30-55. Samal ajal 49 protsendil juhtudest nakatutakse HIVsse heteroseksuaalsel teel ja just vanusegrupis 30-55 aastat. «Tihtipeale on need aktiivselt ühiskonnas osalevad inimesed, kes tunnevad ennast muidu hästi,» rääkis ta. 

Kes peab ennast testima?

Selliseid inimesi on tõesti, kes teavad, et neid testida pole vaja. Need on näiteks  lapseootel naised ja regulaarsed veredoonorid, kes on ennast juba nagunii testinud.

Need, kes ütlevad on püsisuhtes ja arvavad, et ei pea ennast testima, võiks mõelda, kas alati on oldud kaitstud vahekorras ehk vahekorra algusest lõpuni on kasutatud kondoomi. Kui sealt tuleb vastus, et ei ole, siis on juba mõistlik testida, rääkis Lott. 

See, et perearsti juures on vereanalüüsid tehtud, ei tähenda alati, et ka HIV-d automaatselt testitud oleks. Seda saab ise oma patsiendiportaalist vaadata, kas ja millal HIV-test tehtud on. 

Nakatumisohtlikke olukordi on väga erinevaid. «Oli inimene, kes sattus esmaabi osutama ja kannatanul oli verejooks. Tema oli kõrvalseisja, kes läks kohe appi ja isegi ei mõelnud sellele, et puutub võõra verega kokku,» tõi arst näite. 

Millal testida? 

«Kui riskikäitumine, ehk kaitsmata vahekord või süstimine kasutatud nõelaga on toimunud nädal aega tagasi, siis seda nakatumist kiirtest ei näita. Sama on muude sugulisel teel ja verega levivate haigustega, millel on paarinädalane või isegi kuuajane peiteperiood, kus testid veel haiguse olemasolu ei tuvasta,» rääkis Lott. Kui kohe peale kaitsmata vahekorda kaebusi ei ole, siis tasub testiga oodata vähemalt paar nädalat.  

HIVga nakatumisel ei pruugi ühtegi kaebust olla. «Tendents on selline, et sageli pannakse HIV diagnoos sellises faasis, kus üsna kiiresti tuleb ka HIV tõbi ehk haigus välja. See tähendab, et inimene on juba pikka aega nakkusega ringi käinud,» rääkis Lott. Haiguse avastamine õigel ajal annab võimaluse korralikuks raviks. HIV ravi on tasuta eluaegne ravi, mis garanteerib selle, et inimene elab rahulikult ja ei nakata teisi. 

Kindlasti on HIVga nakatunute seas selliseid inimesi, kelleni masstestimise kampaania ei ulatu. Suunatud gruppide testimistega tegelevad erinevad Tervise Arengu Instituudi partnerid, regulaarselt tehakse testimisi süstlavahetuspunktides, Ida-Virumaal ja Narvas. 

HIVi leviku peatamist takistab 

TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna juhataja Aljona Kurbatova ütleb, et ei saa rääkida sellest, et HIV testimine ei ole Eestis üldse käima läinud. «Kogu süsteemi tasandil võib siiski nentida riiklikult rahastatud anonüümse HIV nõustamise ja testimise pakkumist (seal hulgas HIV kiirtestide kasutamine ja testimine kogukonnapõhistes organisatsioonides), kuid puuduseks on ebapiisav HIV testimise tase rahvastikus ning kohaliku tasandi ja tervishoiusüsteemi ebapiisav kaasatus,» rääkis Kurbatova.

Tema sõnul on probleemiks on just see, et testimine ei ole piisavalt suunatud ning juba 2012. aastal vastuvõetud HIV testimise juhis, mis on suunatud tervishoiuasutustele, sealhulgas perearstidele ei ole täies mahus rakendunud.

Seega probleem pole mitte testide arvus, vaid selles, et need pole piisavalt hästi sihitud enimmõjutatud rahvastikurühmadele ning näiteks perearstisüsteem ei ole HIV testimist veel «omaks võtnud».

«Rääkides perearstisüsteemist, siis pelgalt motivatsioonist testimise tõhustamiseks ei piisa. Selleks, et olukorda parandada, on ennekõike oluline anda perearstidele vajalikke teadmisi HIV-ist ja tõsta perearstide teadlikkust HIV testimise olulisusest, sellest, et HIV on muutumas tänapäeval krooniliseks haiguseks, mille puhul järjepidev ravi ja haiguse jälgimine tagavad patsiendile võimaluse elada keskmise elueani,» sõnas Kurbatova. 

Lisaks sellele on arutlusel erinevad motivatsioonimehhanismid, milledest üheks võimalikuks on indikaatori lisamine perearstide kvaliteedisüsteemi. Seda ja teisi lahendusi on juba Kurbatova sõnul arutamas Eesti Haigekaasa eestvedamisel perearstide kvaliteeditöörühm.