/nginx/o/2011/05/10/575959t1hcad3.jpg)
Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja professor Hele Everaus kirjutas ajalehes Meditsiiniuudised, et uuringutele on põhjust patsient saata juhul, kui tema perekonnas on kahel või enamal sugulasel diagnoositud vähk.
Vähiriski saab Eestiski hinnata geenitestide abil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Või kui vähk on diagnoositud pereliikmel nooremalt kui 50 aastat, sama tüüpi kasvajat on esinenud mitmel pereliikmel, ühel isikul on olnud enam kui üks kasvaja või on harvaesinev vähk ühel või enamal pereliikmel.
Väga oluline on uurida perekonna anamneesi – sugulased, kellel on olnud vähk, nende vanus diagnoosimisel, samuti millise kasvajaga oli tegemist. Kui geenimuutus esineb, on 50 protsendiline võimalus, et see kandub edasi ka lastele.
Pärilikud rinnavähk ja munasarjavähk on sageli omavahel seotud, sest nad arenevad samadest muutunud geenidest – BRCA1 ja BRCA2. BRCA geenid kontrollivad rakkude paljunemist ja vastutavad DNA parandamise eest. BRCA1 muutus tähendab naistel 50–85-protsendilist riski rinnavähi tekkeks ja 15–40- protsendilist riski munasarjavähi arenemiseks. BRCA2 geneetiline muutus tähistab meestel 6–7,5 protsendilist ja naistel 50–85 protsendilist riski rinnavähi tekkeks ja 14–27-protsendilist munasarjavähi tekkeriski.
Eesnäärmevähi tekkes osaleb kuus geeni. Perekonna anamnees on kõige tugevam eesnäärmevähi tekke riskifaktor. Mehel, kellel kas isal või vennal on eesnäärmevähk, on kaks korda suurem risk haigestuda kui neil, kel peres eelnimetatud kasvajat ei ole. Viis kuni kümme protsenti eesnäärme kasvajatest võivad olla pärilikud. Praegu üldtunnustatud teste selle kinnituseks veel pole.
Soolevähk on kolmas kõige sagedasem vähi liik, mis kujuneb elu jooksul ühel inimesel 17st. Viis kuni kümme protsenti neist on pärilikud. Muutused on M2H1 ja MSH2 geenis. Geeniuuringud oleksid vajalikud juhtudel, kui kolm või enam sugulast on olnud soolevähihaiged või kui on pereliige, kellel soolevähk on diagnoositud enne 50. eluaastat.
Päriliku muutuse leiu järel on kindlasti oluline psühholoogiline toetus ja patsiendile selgitamine, kuidas edaspidi elada. Väga olulisel kohal on jälgimine vastavalt rahvusvahelistele soovitustele, et kasvaja tekkides see võimalikult varakult avastada.