Kuidas hoida kontrolli all KOKi haigust, mis kimbutab eelkõige suitsetajaid?

Sigaret. Illustratiivne foto. Foto: Panther Media/Scanpix

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) oma tulekust sageli ette ei hoiata, kuna selle sümptomid suitsetajal on üsna üldised. PERHi pulmonoloog-ülemarst Pille Mukk teeb Terviseuudistes ülevaate, kuidas käib KOKi ravi.

Kuidas käib KOKi haiguse ravi? Millest alustatakse ja milleni jõutakse?

Esimene ja tähtsaim on suitsetamisest loobumine. Kuigi me rõhutame kogu aeg, et tegemist on kroonilise ja progresseeruva haigusega, tuleb meeles pidada, et haigus on siiski välditav ja mittesuitsetades ka ravitav, kuigi mitte väljaravitav. Patsient raviga ei tervene, kuid inhaleeritavad ravimid takistavad haiguse kulgu. 

Lihtsustatult võib öelda, et KOKi puhul tekib kopsufunktsiooni langus. See väljendub väljahingamisraskuses: sissehingamisel õhuvooluliikumises hingamisteedes takistust ei ole, kuid välja hingates hingamisteed vajuvad pisut kokku, tekib õhuliikumistakistus ja hingamises võib kuulda tüüpilist vilet. Kui see kestab pikka aega, tekib kopsukoes n-ö hüperinflatsioon, kopsukoe alveolaartasandil, kus toimub vajalik gaasivahetus, hävib täisväärtuslik koe ülesehitus ja organism ei saa enam kätte piisavalt hapnikku.

KOKi inhalaatorravis põhilised ongi bronhilõõgastid, mis püüavad seda obstruktsiooni ära hoida. Need toetavad kopsu võimalikult kaua oma täisväärtuslikku funktsiooni täitma.

Kas bronhilõõgasti aitab ka ägenemisi ära hoida?

Jah, aitab küll. Õigem on küll öelda, et bronhilõõgasti ei hoia ägenemist ära, aga on võimeline seda edasi lükkama ja ägenemise episoodi kergendama. Bronhilõõgasti ei ravi haigusest terveks, kuid teeb seisundi stabiilsemaks, hoiab ära tüsistusi, laseb inimesel olla füüsiliselt aktiivne. Ravimeid on erinevaid ning valiku selleks teeb kopsuarst.

KOK patsientide puhul teame, et on n-ö. sagedased ägenejad (üle kahe korra aastas ägenemisi), harva ägenejad ja väga sagedased ägenejad (3–4 korda aastas). Viimaseid on kõige vähem, kuid need on kõige keerulisemad patsiendid. On ka patsiente, kellel märgatavaid ägenemisi ei ole või kel on üks ägenemine mitme aasta peale. Ägenemiste raskusaste on samuti erinev. Ägenemiste ajal vajatakse rohkem ravimeid kui tavapärased inhalaatorid, mida patsient püsivalt kasutab.

Kui haigus diagnoositakse ja ravi alustatakse, pole veel ette teada, kas inimene on edaspidi oma haiguse kulus n-ö. sage ägeneja või mitte. Seega tuleb ravi alati suunata sellele, et esimene ägenemine võimalikult kaugele edasi lükata. Kui juba esimene tuleb, järgneb kunagi ka teine. Tüüpiline on see, et mida kaugemale suudame lükata esimese ägenemise, seda kaugemal on teine episood. Kahjuks kipub paus nende vahel järjest lühenema. Nii on kolmas ja neljas juba tõenäoliselt lühema vahega kui esimesed ning sageli ka raskemad.

Loe pikemalt Terviseuudistest.