Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Üks trauma viis teiseni ja insenerist sai vaesuses virelev abisaaja

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ratastoolis mees. Pilt on illustratiivne. | FOTO: Panther Media/Scanpix

«Ma kardan, et käib kokkumäng ja hooldekodud saavadki minusuguste käest raha, sest selliselt mind hooldada pole vaja, ma saan ise hakkama,» pihtis sotsiaalsüsteemi lõksu sattunud töövõimetoetusest elatuv Toomas Terviseuudistele.

60-aastane Toomas on kõrgharidusega tehnikaspetsialist, kes on lõpetanud TPI (praeguse Tallinna Tehnikaülikooli) ja tegelenud ka ettevõtlusega. Kui ta 40-aastaselt õnnetuse tagajärjel lülisamba murdis, oli ime, et ta üldse käima jäi. Kuna õnnetusest taastumine võttis aega ning kurnas mehe tervist, kaotas ta oma firma.

«Kümmekond aastat hoidsin endal hinge sees juhutöödega. Tõrge oli ka sees, et minna kuskilt abi küsima, sest kuidagi tulin ju toime,» ütles ta.

Toona talle keegi invaliidsust ei määranud ja sotsiaaltoetust mõistagi ei antud. Küll aga külastas ta dr Semjon Goltsmani, kes vaatleb patsienti kui tervikut. «Muidugi ütles ta, et seda enam parandada ei saa ja andis nõu, kuidas kõige hullemat ära hoida. Ta ennustas, et jalgadega tulevad probleemid, sest seljavigastus mõjutab kogu organismi, kaasa arvatud südant ja verevarustust. Kuna mul on pikad jalad, pidavat minu jalgade verevarustus minema umbes kolmandiku võrra nõrgemaks. Ja täpselt nii, nagu arst ennustas, läks ka,» kõneles Toomas.

Tänavu märtsis murdus sisuliselt mittemillestki, vaid pealeastumisest, mehe hüppeliiges. Nüüd istub ta ratastoolis, tema üks jalg on põletikus ega taha kuidagi paraneda.

Riigi antud piskuga narritakse inimest

Toomas rääkis, et kümne aasta jooksul on rahaline toetus on suurenenud vaid niipalju, kuivõrd on suurenenud pension ja muid hüvesid ta ei saa. «Ma ise ka imestan, kuidas selle 200 euroga toime tulen,» nentis ta. Lisaks saab ta iga kuu 50 eurot puudetoetust, kuid see pole summa, mis olukorda palju kergendaks.

Viimaste aastate jooksul on üritatud tema jalga ravida küll regionaalhaiglas, küll Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) jalaravikabinetis, kuid ükski ravi pole aidanud. Viimases küll läheneti ravile veidi teistmoodi, kuid põletikku välja ei saadud.

Enne hooldekodusse sattumist elas Toomas suviti oma Vääna-Jõesuus asuvas suvilas ning talviti tuttavate juures. Nüüd, ratastoolis, ta enam tuttavatele koormaks olla ei taha ja nii on sattunud hooldekodudesse.

Kogu jant tema pillutamisega eri hooldekodude vahel hakkas pihta tänavu kevadel, kui ta oli järjekordselt sunnitud minema töötukassa loengule. «Töötukassa inimesed teavad, et ma ei saa vabalt liikuda ega pikalt istuda, aga pidevalt sunnivad mind sinna sõitma ja käima kursustel, kus peab istuma,» rääkis mees ennastsalgavalt.

Samal päeval poole loengu pealt püsti tõustes ja tuttava juurde minnes nikastaski Toomas bussist väljudes oma teise jala ära. Järgmisel päeval läks ta ITK-sse, kus õde vaatas küll paistes jala üle ja ütles, et see on puhas ja kuiv, kuid ultraheliga verevarustuse kontrolliks paluti homme tagasi tulla. Kui Toomas ütles, et tal on teine jalg käies valus ja kas keegi saaks selle üle vaadata, vastas arst uuesti, et tulge homme tagasi.

Loe Toomase lugu pikemalt Terviseuudistest.

Tagasi üles