Patsiendi veider tätoveering tekitas arstides nõutust

Tätoveeringul on kirjas: palun mitte elustada. Foto: New England Journal of Medicine

Kui haiglasse sattus patsient, kel rinnale tätoveeritud kiri «mitte elustada», tuli arstidel raviotsust pikalt ja põhjalikult kaaluda.

Parameedikud tõid Miami ülikooli haigla EMOsse 70-aastase teadvuseta mehe, kelle haigusloos olid juba kirjas krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, diabeet ja südame virvendusarütmia, edastab meditsiiniajakiri New England Journal of Medicine.

Selgus, et mehel oli tol hetkel ka tugev alkoholijoove. Madala vererõhuga ning mitut kroonilist haigust põdev mees oli ohtlikus seisundis, ent arstides tekitas kimbatust tätoveering tema rinnal. Sinna oli nimelt tätoveeritud «Mitte elustada» ning mehe eeldatav allkiri.

Algselt toodi mees haiglasse ilma igasuguste isikuandmeteta ning haigla personal pöördus sotsiaaltöötajate poole, et nende abiga leida mehe lähedased. Mehe teadvuseta seisundi tõttu olid raskendatud ka arstide katsed tema pöördumatuid tervisekahjusid vältida ning arutada tema edasist raviplaani.

Arstid otsustasid esialgu tätoveeringu teksti eirata ja tuginesid põhimõttele, et patsienti ravimata jättes ei tohiks tekkida pöördumatute tagajärgedega olukorda. Otsus oli konfliktne ning eetiliselt keeruline, eriti kuna meespatsient oli ise näinud erakordselt vaeva, et oma sõnum arstidele selgeks teha. Mees pandi tilgutite alla ja antibiootikumikuurile.

Eetikakonsultantidega nõu pidades olid arstid sunnitud otsust siiski muutma, sest nood soovitasid ikkagi lähtuda patsiendi tätoveeringus kirja pandud soovist. Nad pakkusid välja, et mõistlik on järeldada, et inimese tätoveering väljendab tema tõepärast eelistust. Ka ütlesid nad, et seadus ei pruugi alati olla päriselt patsiendikeskne ega arvesse võtta tema enda tegelikke soove.

Sotsiaal- ja tervishoiutöötajad leidsid õige pea ka patsiendi allkirjastatud dokumendi, milles oli samuti kirjas soov teda mitte elustada ning mis oligi kooskõlas tema tätoveeringuga. Varsti pärast seda halvenes patsiendi seisund üleöö ning ta suri.

Mehe tätoveering tekitas meedikutes rohkem segadust kui andis selgust – probleemkohtadeks olid eelkõige selle legaalsus ning küsimus, kas tätoveering väljendab tingimata alati selle kandja püsivat seisukohta. Probleem oli ka selles, et haiglasse tuues oli mees joobeseisundis ning pole teada, kas ta võis seda olla ka tätoveeringut tehes. Arstid tundsid kergendust, kui leidsid koopia dokumendist, mis ka päriselt kinnitas tema soovi. Samas ei taha arstid tuua seda juhtumit teistele eeskujuks, olgugi et patsientidel võib olla raskusi oma ravialaste seisukohtade väljendamisega.