Kannatliku meelega hingehoidja tööpäevad mööduvad patsientidega vesteldes

Hingehoidja Rutti Proosa. Foto: ITK

Ilmselt ei ole paljud kursis, et ITK õendus- ja hooldusabikliiniku koosseisus töötab hingehoidja. Tema tähtsaim tööülesanne on olla patsientide jaoks olemas – kuulata, rääkida, usaldada.

Hingehoidjal Rutti Proosal on kõrgem teoloogiline haridus. Üks osa teoloogiaõpingutest sisaldas ka hingehoidu ning elukogemused ja õpitu tõidki naise sellele ametile. «Ütleme nii, et kui lähed usuteadust õppima, siis mõtled ikka enesetäiendamise peale, kuid paratamatult ka sellele, mis selle väljundid võiksid olla. Mõistsin, et ka väljaspool kirikut saab inimesi aidata, näiteks hingehoidja tööd tehes,» kirjeldas ta. Lisaks on ta läbinud Euroopa Liidu toetatava kaplanite koolituse, mis on aidanud selleks tööks paremini ette valmistada.

Kui Ida-Tallinna Keskhaiglast talle tööpakkumine tehti, ei vajanud Proosa mõtlemisaega, vaid südames oli otsus juba tehtud. Naise tööpäevad mööduvad täna patsientidega vesteldes. «See nõuab tegelikult nii vähe, et neile rõõmu valmistada ja eluolu siin natukenegi kergendada. See ei nõua mingeid suuri tegusid,» rääkis ta. Oluline on patsientide jaoks olemas olla, nendega rääkida ja neid kuulata, mis teeb sageli nende päeva paremaks.

Teemad seinast seina

Rutti Proosa tööriietuseks on valge kittel, mistõttu teda sageli arstiks peetakse. «Kuna minu töö on ikkagi käia patsientide juures, mitte patsiendid ei käi minu juures, siis valge kitli tõttu peetakse mind tihti arstiks. Siis tuleb selgitada, et ma pole arst, vaid hingehoidja. Seepeale kiputakse vahel kohkuma ja ütlema, et mina kirikus ei käi, minuga pole vaja rääkida,» naeris Proosa. Tervishoiuasutuses ei tähenda hingehoidja amet tema sõnul sugugi vaimuliku tööd, vaid räägitakse just neist teemadest, millest inimene ise tahab.

«Tavaliselt inimene vaikselt avaneb ja hakkab lõpuks ise rääkima. Vahel ütleb kohe, et oi kui tore, et te tulite, hingehoidjat on mul väga vaja!» kirjeldas naine. Mehed kipuvad tema sõnul vähemalt alguses pisut skeptilisemad olema ja ikka põigeldakse kõrvale, kuid lõpuks leitakse end rääkimas spordist, poliitikast või majandusest – kõigest, mis parasjagu aktuaalne.

Naistega on hingehoidja sõnul sageli lihtsam, mehed aga võivad ära ehmatada ja küsida, mis see nüüd siis tähendab, kas ma hakkan ära surema või? Näiteks hiljuti oli kliinikus üks patsient, kellega Proosa rääkis pikalt vene kirjandusest. «Ükskõik, mis suunas meie jutt ka jooksis, lõpuks leidsime end uuesti vene kirjandusest ja filmidest vestlemas. Mina vaatasin vahepeal telefoniga Google’ist aastaarve ja nii me aina vestlesimegi,» kirjeldas ta.

Hingehoidja töö nõuab kannatlikku meelt - vahel ootamist, otsimist ja proovimist, et leida inimesega õige kontakt. Alati ei taha patsiendid rääkida ja ega peagi, kuid näiteks hiljuti oli üks raskes seisundis patsient, kelle juurde arstid palusid hingehoidjal minna.

«Ta oli väga depressiivne patsient. Läksin ja istusin siis seal, proovisin ühtpidi ja teistpidi, ei midagi. Lõpuks ta küsis, mis te minust tahate, ja selgitasin, et kui meile on antud keel, sõnad ja võime rääkida, siis kõigel on mingi mõte. Ei läinud palju aega mööda, kui tuli välja, et ta on olnud majandusanalüütik ja lõpuks rääkisimegi pikalt-laialt majandusest,» toob Proosa näite.

Sideme tekitamine nõuab aega

Rutti Proosa oma tööpäeva jooksul kogu kliinikule ringi peale teha ei jõua, kuna patsiente on palju ja erinevaid. On neid, kes on haiglas kaua olnud ning kellele hingehoidja on juba vana tuttav, kuid ka uusi, kellega tuleb algusest pihta hakata.

«Teinekord piisab, kui lihtsalt möödaminnes lehvitada. Aga käia iga päev lihtsalt küsimas, kuidas sul läheb, on natuke pealiskaudne. Pigem võtta see aeg ja olla iga mingi aja tagant nii kaua kui vaja tema jaoks olemas,» selgitas ta.

Alati pole see nii kerge. Õendus- ja hooldusabikliinikus on paljusid, kes ongi jõudnud oma elutee lõppu, mitmetega neist on haiglasoleku jooksul tugev side tekkinud. «Vahel on teada, et inimene on lahkumisele üsna lähedal. Lähen osakonda ja loodan, et jõuan veel, aga siis selgub, et ta on just läinud… Sellised olukorrad võivad teinekord ootamatult ja raskelt mõjuda,» tunnistas naine.

Rohkem jäävad talle aga meelde patsientide rõõmsad näod ja toredad elulood. «Eks iga haigus ole halb asi ja raske taluda, aga hästi on meelde jäänud, kuidas üks 90-aastane naine ütles mulle, et vanadust ja haigust korraga on raske taluda – selleks, et haige olla, peaks olema ikka noor, et suudaksid selle haiguse üle elada,» meenutas Proosa.

Samuti meenub talle olukord, kus haiglas taastus üks proua jalaluumurrust ning tal polnud mingit kroonilist haigust. Rutti Proosa käis temaga rääkimas ja kõik oli kena, kuniks järgmisel päeval osakonna õde rääkis, et proua oli hakanud muretsema.

«Ta hakkas mõtlema, miks hingehoidja tema juurde saadeti, ja kartis, et ilmselt on mõni hirmus haigus ka kallal. Tavalises aktiivravis ju ei ole hingehoidjat ning inimesele tuli minu külaskäik ootamatult.»

Kõigi abiline

Proosa arvates peaks hingehoidja olema rahulik, empaatiline, südamlik ja hea kuulaja. «See, mida räägitakse hingehoidjale, see jääbki hingehoidjale. Vahel kurdetakse millegi üle ja ma küsin, kas tahate, et räägin sellest arstidele või õdedele, aga ei, nad ei taha. Tahavadki lihtsalt, et keegi neid kuulaks.»

Hingehoidja ei tee vahet, millised on inimese veendumused või uskumused. Ta on abiks kõigile, kes seda vajavad. Rutti Proosa näeb end hingehoidjana ka 2-3 aasta pärast. «Need on ikkagi väikesed asjad, et sa lähed ja lihtne vestlus võib inimese nii õnnelikuks teha ja ta tänab sind, et tulid. Kui inimene ikkagi ütleb, et tal on nii hea meel või küll on hea, et ma ikka olemas olen, siis sellised asjad teevad südame soojaks,» lisab ta lõpetuseks.