Kuidas ära tunda valetajat?

Foto: SCANPIX

Kas on olemas kindlaid käitumismustreid ja märke, mis on omased just valetajatele?

Los Angelese California ülikooli psühholoogiaprofessor R. Edward Geiselman on püüdnud neile küsimustele aastate jooksul vastust leida ning jaganud oma teadmisi ja nõuandeid nii politseiuurijatele kui luureohvitseridele nii FBIst, USA julgeolekuministeeriumist, USA mereväest kui ka mitmetest teistest organisatsioonidest, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Ajakirja American Journal of Forensic Psychiatry värskes numbris võttis ta kokku 60 uuringu põhjal tehtud järeldused ning tõi välja rea märke, mis reedavad, et inimene ei ole aus.

Usaldusväärseimad neist on tema sõnul järgmised:

• Kui inimene petab, siis püüab ta küsimustele vastates rääkida võimalikult vähe. Geiselman arvas varem, et valetajal võiks olla välja mõeldud põhjalik ja detailirohke lugu, kuid nii tudengite kui vangide peal tehtud uuringud näitasid, et valetaja püüab olla napi jutuga.

• Valetaja räägib napilt, kuid sellegipoolest püüab ta spontaanselt oma juttu õigustada.

• Enne küsimustele vastamist kipuvad valetajad küsimusi kordama, ilmselt püüdes sel moel võita aega vastuse väljamõtlemiseks.

• Nad jälgivad teraselt kuulaja reaktsioone. Geiselmani sõnul püüavad nad välja lugeda, kas kuulaja ikka läheb õnge.

• Kõikuv kõnetempo. Neil on vaja aega, et vale välja mõelda ja jälgida kuulaja reaktsioone. Kui mõte on küps, siis kõnetempo tõuseb. Tõtt rääkiv inimene ei satu ärevusse sellest, et ta räägib aeglaselt. Valetajad arvavad, et aeglane kõne võib tunduda kahtlane. Tõerääkijad ei muuda ühe lause piires oma kõnetempot.

• Valetaja jutus on rohkem poolikuid lauseid. Tihti nad alustavad lauset, kuid ei lõpeta.

• Kui esitada küsimus tundlikul teemal, siis suruvad valetajad oma huuli kokku. Nad mängivad sagedamini oma juustega ja kasutavad teisi n-ö võrgutuskäitumisest tuttavaid liigutusi. Enda suunas tehtud žestid võivad olla märk valetamisest, teiste suunas tehtud žestid pigem mitte.

• Kui tõtt rääkival inimesel palutakse oma juttu täpsustada, siis väidavad nad tihti, et ei valeta ning lähevadki jutus täpsemaks. Valetajad tavaliselt täpsemaid üksikasju oma juttu ei lisa.

• Raske küsimuse puhul vaatab tõtt rääkiv inimene tihti kõrvale või eemale, et keskenduda. Ebaausad vaatavad kõrvale vaid hetkeks kui sedagi.

Valetajad püüavad valele viitavaid märke varjata ning see varjamine muudab valetamise veelgi enam läbinähtavaks, väidab Geiselman. Tal on rida nõuandeid, kuidas politseiuurijad suudaks valetamist tõe rääkimisest eristada.

Näiteks:

• Palu rääkida oma lugu tagurpidises ajalises järjekorras, alustades lõpust ja minnes samm-sammult tagasi. Seejuures tuleb paluda olla nii põhjalik ja üksikasjalik kui vähegi võimalik. Selle tehnika nimi on kognitiivne intervjuu ning see paneb isegi väga vilunud professionaalse valetaja õlule üliränga koorma. Valetaja peab püüdma püsida oma väljamõeldud loo piires ning lisaks kontrollima pidevalt kuulaja reaktsioone. See intervjuu-vorm toimib nii kuriteo kahtlusaluste kui ka tunnistajate puhul, aga võiks olla kasutatav ka muudes olukordades.

• Esita avatud küsimusi, püüa panna nad jagama võimalikult paljusid detaile ja info kogupilti. «Kas te räägiksite veel selle kohta...?», «Kas te saaks täpsustada...» Alustada tuleks üldisemate küsimustega ning minna seejärel järjest detailsemaks.

• Ära sega vahele. Lase rääkida ning lase tekkida pausidel, mis innustaks jutuga edasi minema.

Valetaja äratundmise meetodeid on Geiselman katsetanud sadade tudengite peal, kokku on uuritud tuhandeid inimesi.