Eesti eksperdid selgitavad: miks võib pulsikell vahel kummalisi näite anda

FOTO: Marit Mänd

Maris Huopolainen ja tema elukaaslane Priit Maisalu.

Tänapäeval on populaarne jälgida oma pulssi, lasta nutiseadmel kokku lugeda päevas tehtud sammud ning isegi uneaeg. Päris iga seadme näite ei tasu aga üleliia tõsiselt võtta, sest on tegureid, mida kell ei arvesta või ei oska lugeda.

Maris Huopolainen ostis pulsikella mullu juunis, sest tahtis aimu saada oma pulsist jooksmise ajal ning jälgida igapäevast aktiivsust ja unerežiimi, ühtlasi soovis ta lisamotivaatorit, mis utsitaks veidi tegutsema neilgi päevil, mil laiskus kallale kipub.

«Kell annab märku, kui liiga pikalt ühe koha peale istuma jääd, ja õhtul on ikka tore vaadata, kui soovituslik aktiivsus on sada protsenti täis saadud. Kella plussina võib esile tuua, et niisama käe raputamisest aktiivsust juurde ei tule nagu sammulugejatega kipub olema, nii et tuleb end ikka päriselt liigutada,» rääkis ta.

Huopolaineni kellaga käib kaasas pulsivöö, mis tähendab, et pulssi näeb ainult siis, kui  vööd kanda, ja ta on seadistanud kella treeningrežiimile. Paigalolekus kell pulssi ei näita. «Trennis on olnud küll hämmingut, kui mõnikord väga kerge jooksu ajal pulss ootamatult kõrge on või vastupidi,» nentis ta.

Huopolainen jälgib aeg-ajalt ka oma kaalu ja loeb toidust saadud kaloreid, viimased märgib ta MyFitnessPali mobiiliäppi. Äpp ühildub kellaga ja nii lisandub arvepidamisse automaatselt ka treeningust või päevasest aktiivsusest tulenevalt vaja minev lisakalorite hulk.

«Minu meelest see natuke kergendab kalorite jälgimist, et keha ei jääks väga suurde energiadefitsiiti ka trennipäevadel. Samuti üritan tuhat treeninguminutit kuus kokku saada ja kella abil saab neid väga kergelt jälgida,» lisas ta.

Seadmed kipuvad vahel eksima

Spordibioloog Kristjan Port ütles, et pulsikellale on südame löögisagedust mõõta üsna lihtne tehniline ülesanne, kuid selliste seadmete peamine kriteerium on kulutõhusus ehk millist hinda peab info eest maksma.

«Kõrge väärtusega info on enamasti madala intensiivsusega ja see õigustab kalleid seadmeid, millega need nõrgad signaalid mürast eristatakse. Madala väärtusega info on tavaliselt intensiivne ja selle registreerimiseks piisab odavatest vahenditest,» rääkis ta.

Pulss on tema sõnul piisavalt kõrge infoväärtusega ning seadmetes populaarne registreeritav signaal, kuid ometi võivad eri seadmed anda üsna erineva pulsinäidu.

«Südame töö ei kajasta koormuse muutust väga täpselt: kui jätta kehalise töö koormus samaks, siis võib pulss tõusta ka erutuse, veekaotuse, eelmise päeva koormuse jm tõttu. Seetõttu võib pulsipõhiselt mõõdetud töö hulka (tavaliselt näidatakse kalorites) pidada sedavõrd suure veaga tulemuseks, et sellega pole suurt midagi teha. Pulsikell või mobiiliäpp võib näidata koormust oluliselt suurema või väiksemana,» selgitas ta.

Peale pulsi jälgimise on populaarne lugeda samme, kuid Port märkis, et nendegi hulk ei pruugi kajastada kogu kehale mõjuvat koormust, kuna pole arvestatud näiteks kõndimist kaldpinnal, vastu- või taganttuult jm.

«Ülesanne muutub seda raskemaks, mida keerulisemaks muutub signaal. Ka väidetavalt und monitoorivad äpid või käel kantavad seadmed registreerivad väga väikese ja suure variatiivsusega signaalide alamosa, mille praktiline väärtus on väga väike ega sobi unekvaliteedi üle otsustamiseks. Uneuurijad neid oma töös ei kasuta,» tõdes ta.

Ka Põhja-Eesti regionaalhaigla südametervise kabineti ülemarst, professor Margus Viigimaa ütles, et pulsikellad ja aktiivsusmonitorid lähevad järjest täpsemaks, kuid võivad ikkagi vahel eksida. Kiiret südame löögisagedust aitavad tema sõnul täpsemini lugeda seadmed, mis ühilduvad pulsivööga.

«Olen näinud situatsioone, kus inimesel isegi väga hea pulsikell ei määra südame löögisagedust õigesti. Kui on liiga odavad seadmed, siis võib olla, et need polegi päris kvaliteetsed ega tööta hästi. Sama on ka vererõhuaparaatidega, mida mõned iga päev kasutavad,» seletas ta.

Pulsi puhul oleks hea, kui inimene oskab seda ise katsuda, sest nii saab kontrollida kella õigsust. Abi võib paluda ka perearstilt või pereliikmelt. Ka vererõhu võiks Viigimaa sõnul ära mõõta arsti juures, et mitte teha ise ainult koduse aparaadi näidule tuginedes valesid raviotsuseid.

Liialt muretseda pole vaja

Viigimaa ütles, et pulsinäidust ja ka vererõhust on eriti huvitatud inimesed, kes teevad regulaarselt trenni või alles alustavad sellega ning soovivad, et need oleksid hästi mõõdetavad näitajad.

Normaalseks pulsisageduseks loetakse 60–90 lööki minutis, kuid südamearsti sõnul võib see olla inimeseti väga erinev, näiteks treenitud inimestel ja noortel rahuolekus isegi vaid 40–50 lööki ning sel juhul näitab see südame head treenitust. Pulss võib kiirem olla rasedal, aga ka palavikus või haigel inimesel ning haigusest taastumise ajal, ja seegi on normaalne.

«On selliseid inimesi, eriti sellised saledamad ja pikemad, enamasti naised, kellel on pulsisagedus kiirem ja vererõhk madal – see on individuaalne iseärasus. Isegi tippsportlastel, kes ei tegele vastupidavusaladega, ei olegi alati pulsisagedus nii madal, et see iseloomustaks treenitud südant. Teatud iseärasused indiviidide puhul on olemas ja seda tuleb lihtsalt aktsepteerida,» rääkis Viigimaa. Seepärast ei tasugi tervel inimesel oma pulsi pärast üleliia muret tunda.

Näiteks treeningutega uuesti alustades soovitab arst inimestel jälgida, kas nad on jooksu või kiirkõnni ajal võimelised veel kaaslasega rääkima. Treenitus võib areneda üsna kiiresti ja nii tunnevad inimesed, et suudavad veel rääkida aina kõrgema pulsi juures.

«Tavaliselt on inimestel kindlad distantsid, mida nad läbivad, ja kui jäävad seisma, siis soovitan vaadata, kuidas pulsi kiirus taastub ühe minutiga ja teise minutiga. Kui pulss hakkab paremini taastuma, on kohe näha, et treeningutest on kasu olnud,» rääkis Viigimaa. Eriti hea on see, kui inimene õpib iseend mistahes tegevuse juures rohkem tundma ja oskab hinnata, kas tema enesetunne läheb kokku sellega, mida kell randmel parajasti näitab.

Vahel võib kiire pulss siiski viidata haigusele – näiteks kilpnäärme ületalitlusele –, aga kindlasti võib see esineda ka arütmia jm südamehäirete puhul. Kui süda on rütmist väljas või kui on üksikud vahelöögid, on keeruline ka pulsikella jälgida.

«Kui inimest on uuritud, haigusi tal pole, ta tunneb end hästi ja süda töötab kiiremini, siis on see nende omapära. Loomulikult peaks löögisagedus jääma alla 90. Kui on stabiilselt suurem, siis peab küll mõni haigus olema,» lisas Viigimaa.

Tagasi üles