Perearstid kritiseerivad eurorahade betooni valamist

FOTO: SCANPIX

Kui poliitikud ja tervishoiuametnikud panevad suuri lootusi eurorahade eest rajatavatele tervisekeskustele, siis pealinna perearstid pidasid neid hoopis aasta ämbri tiitli vääriliseks, sest raha valatakse betooni enne, kui on sisus kokku lepitud.

«Ämber ei peegelda mitte ainult pealinna tohtrite arvamust, vaid tegelikult kogu Eesti perearstide tundeid,» ütles Eesti Perearstide Liidu juht Le Vallikivi. Kui tervisekeskuste kavandamisega  2011. aastal alustati, olid perearstide  ootused väga suured ja idealistlikud.

«Me ootasime (perearstikeskustest–toim) tõelist revolutsiooni tervishoiumaastikul,» tõdes Vallikivi. Tema sõnul selgus üsna pea, et väga heal tasemel Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse tehtud analüüsid jäid kasutamata, perearstides ei nähtud võimekust olla projekti tõsiseltvõetav osapool, ei aktsepteeritud tohtrite ettepanekuid keskuste suuruse ja tegutsemise formaadi kohta.

2/3 pealinna perearstidest pidas tervisekeskuste projekti aasta ämbri tiitli vääriliseks.

FOTO: Tallinna perearstdie selts

«Riigina mindi kergema vastupanu teed ja leiti, et tülikas on planeerida tervisekeskused sinna, kus neid päriselt ka vaja on, vaid kehutati struktuurfondide raha võimalikult suures mastaabis kasutama neid asutusi, kellel oli võimekus,» on Vallikivi väga kriitiline.

Kui võimekad perearstid ülepeakaela keskuste ehitamiseks Euroopa Liidu struktuurifondide raha taotlesid ja ehitama hakkasid, ei olnud Vallikivi sõnul ikka veel selge (ja ei ole tänaseni), mis rolli keskused tervishoius täitma peavad, mis on selle funktsioonid, kes seal töötama peavad, milline on tervisekeskuse teeninduspiirkond.

Vallikivi sõnul soovisid perearstid, et enne raha matmist betooni oleks määratud kindlaks keskuste sidusus ülejäänud tervishoiumaastikuga. «Et betooni planeerimisel oleks selge, millised ruumid ja abiruumid on vajalikud, enne kui hakatakse hankeid välja kuulutama,» selgitas ta. Ka soovisid perearstid, et varakult hakataks mõtlema selle peale, et teekond mõnda perearstikeskusesse võtab ühistranspordiga aega enam kui päeva. «Tõenäoliselt on neid veel rohkem tervisekeskuste tekkides, mistap võiks riik ka sotsiaalse transpordi peale rohkem mõelda, sest omavalitsused on sel teemal juba suutmatust üles näidanud ja isereguleeruv see valdkond kindlasti ei ole,» lisas Vallikivi. Ka soovisid arstid, et linnades ei oleks koonduvate perearstide piirarv suurem kui kolm.

«Oh seda üllatust, kui selle asemel, et Euroopa struktuurfondide rahale oleks tekkinud mingisugunegi konkurents, jäi neljandik sellest sootuks taotlustega katmata,» lisas Vallikivi. Ka ei ole seni kuulutatud välja teist taotlusvooru. Perearstide seltsi praegusel juhil on  enda sõnul kurb vaadata, kuidas leivast jälle redelit ehitatakse ja sealjuures veel maru rõõmsat nägu tehakse.

Vallikivi loodab, et tervisekeskuste projektist on loodetavasti niigi palju kasu, et üksikud perearstidest ja väikestest omavalitsustest taotlejad  suudavad oma praktilisest vajadusest lähtunud visiooni ellu viia ja vähemalt natukene kasu sellest nurisünnitisest kasvab.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste pole perearstide kriitikaga nõus, sest tervisekeskustes tegutsevate spetsialistide ring ning ka funktsioonid lepiti kokku juba 2008. aastal, kui valmis esmatasandi tervishoiu arengukava aastani 2015. «Tervisekeskuse teeninduspiirkonna kohta kehtib selge reegel – see on tervisekeskustes tegutsevate perearstide teeninduspiirkondade summa,» kinnitas ta. Samas möönis Paluste, et ministeerium on kaalumas muudatusi kogu arstiabi esmatasandi korralduses seoses tervisekeskustega. «Aga tahame seda teha kompleksselt ja läbimõeldult, mitte nende üksikküsimuste kaupa, millele Eesti Perearstide Selts oma põhjendustes viitas,» lisas ta.

Isegi kui planeeritav II voor jääks täiesti ära, ei saa ministeeriumi hinnangul seda olukorda kuidagi halvaks pidada. Paluste sõnul osutus kõige suuremaks proovikiviks toetuse taotlemise ettevalmistamisel  koostöövalmidus, kuna toetuse taotlemine eeldas  väga erinevate osapoolte kokkuleppeid nii pikema visiooni kui ka tehniliste detailide osas.  Paljudes kohtades jäi just seetõttu projekt sündimata, et kokkulepetele ei jõutudki.  «Vaatamata sellele saab suures plaanis tulemusega, sh kogu Eesti kaetusega, rahul olla,» on ametnik veendunud. Ta lisas, et mitmes kohas, kust taotlust ei esitatud, on tegelikkuses täiesti nõuetele vastav taristu ka juba olemas.

II taotlusvooru venimist põhjendas ta asjaoluga, et otsustati vähendada bürokraatiat ja seetõttu on ettevalmistamine võtnud pisut kauem aega esialgu planeeritust.

Värskeima seisuga on Eestis 43 tõmbekeskuses ehitamisel või planeerimisel Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmest toetatud 55 ajakohast esmatasandi tervisekeskust. Neist 30 ehitust on alustatud, 19 projekti plaanitakse alustada 2018. aasta jooksul. 

Populaarne

Tagasi üles