Aladiagnoositud haigus, mis kimbutab üsna suurt hulka naisi

PMS sündroomi levinuim sümptom on kõhupuhitus. Foto: Panther Media/Scanpix

Premenstruaalne sündroom (PMS) on sage günekoloogiline haigus, mida iseloomustavad korduvad füüsilised, emotsionaalsed ja käitumuslikud sümptomid, mis avaldavad halba mõju tööl käimisele, suhetele ja tervishoiukuludele, kirjutab residentarst Miina Hint ajakirjas Perearst.

Enamik fertiilses eas naisi kogeb paar päeva enne menstruatsiooni algust kergekujuliselt üht või mitut emotsionaalset või füüsilist sümptomit, näiteks rindade hellust või kõhupuhitust, mis ei põhjusta stressi ega häireid igapäevaelus.

ACOG (American College of Obstetricians and Gynecologists) definitsiooni kohaselt on PMS häire, mis esineb viis päeva enne menstruatsiooni vähemalt kolme järgneva menstruaaltsükli jooksul ja põhjustab majanduslikku või sotsiaalset düsfunktsiooni.

Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni kirjelduse kohaselt on premenstruaalne düsfooriline häire (PMDD) PMS-i raske vorm, mille korral domineerivad ärrituvus, viha ja pingetunne.

PMSi esineb 20–40 protsendil fertiilses eas naistest ja see on arvatavasti aladiagnoositud. PMS on vähem levinud normaalse kehakaaluga füüsiliselt aktiivsetel naistel, kes kasutavad hormonaalset kontratseptsiooni. PMDD-d esineb kuni kaheksal protsendil naistest ning haigusest tingitud kehalised või vaimsed sümptomid häirivad tugevalt sotsiaalseid ja tööalaseid ettevõtmisi.

PMSi sümptomite kestus on igakuiselt keskmiselt kuus päeva, vaevuste raskusaste süveneb tavaliselt 2–4 päeva enne menstruatsiooni algust. Kõige sagedasemad sümptomid on meeleoluhäire, kõhupuhitus ja väljendunud väsimustunne.

PMS-i ja PMDD sümptomid võivad esineda iga ovulatoorse tsükli jooksul kuni menopausini, kuid sümptomite raskusaste ja sagedus võib aja jooksul varieeruda. Rohkem väljendunud haigustunnused võivad põhjustada olulist tervisega seotud elukvaliteedi halvenemist, tööalase produktiivsuse vähenemist, töölt puudumise sagenemist ja korduvaid visiite tervishoiuasutusse.

Depressiooni ja ärevuse korral võib enne menstruatsiooni seisund halveneda, kuid mainitud haiguste korral ei esine sümptomitevaba perioodi follikulaarses faasis (tsükli 6.–10. päeval), mis on oluline PMS-i ja PMDD diagnoosimisel. PMS-iga sarnased sümptomid võivad esineda ka teiste haiguste, nagu endometrioosi, hüpotüreoidismi, füsioloogiliste munasarjatsüstide või aneemia korral.

Kuna PMS-i ja PMDD tekkepõhjused ei ole täielikult teada, on ravi eesmärk sümptomite leevendamine. Üldine strateegia selle ravis on sümptomite füsioloogiliste põhjuste või meeleolu mõjutavate kesknärvisüsteemi neurotransmitterite mõjutamine. Esmavaliku ravimitena on tõhusad drospirenooni sisaldavad kombineeritud rasestumisvastased pillid ja serotoniini tagasihaarde inhibiitorid.

Seni ei oletõendeid, et elustiili muutmine - näiteks füüsilise aktiivsuse suurendamine või dieedi korrigeerimine - oleks PMS-i ja PMDD ravis efektiivne, kuid need teguviisid võivad aidata parandada patsiendi üldist heaolu.

Loe pikemalt ajakirjast Perearst.