Hematoloog Ain Kaare: miks me ei saa rääkida inimese kulutõhususest

TÜ Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja Ain Kaare. Illustratsioon: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Ravimite kulutõhususe puhul vaieldakse ikka ja jälle selle üle, milline inimene on kulutõhus. Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja Ain Kaare räägib, et terminit kasutatakse teadmatult ning tegelikult ei olegi võimalik inimese kulutõhusust määrata. 

«Teooria järgi on nii, et arst peab patsienti teavitama kõikidest võimalikest raviviisidest, sõltumata sellest, kas haigekassa rahastab seda ravimit või mitte. Päriselus on iga konkreetne juhtum erilaadne ja hinnata tuleb kõiki aspekte, kasu ja kahju,» sõnas Kaare. Tema sõnul ei ole eetiline patsiendile pakkuda ravimit, mis arsti hinnangul teda aidata ei suudaks. 

Ravimi kulutõhususe andmed tulevad ravimiuuringutest, mis tehakse enne ravimile müügiloa saamist. «Võetakse mingi patsientide populatsioon ja arvutatakse kokku kui palju kogu selle patsiendi rühma raviks raha kulub. Siis arvutatakse kokku, kui palju patsiendid selle raviga saavad mingit kasu, näiteks pikeneb nende eluiga. Nüüd jagatakse kogu ravisumma kõikide ravisaanute võidetud eluaastate summaga ja saadakse võidetud eluaastate maksumus,» rääkis Kaare. 

Tuleb tähele panna, et sinna hulka arvestatakse ka nendele patsientidele kulutatud raha, kes sellest kasu ei saanud. Seetõttu ei saagi kulutõhususe puhul rääkida üksikisikust. See on Kaare sõnul ainuke süsteem, millega hetkel ravimeid omavahel võrrelda saab. «Mängitakse terminitega, mille sisu ei teata. Me ei saa rääkida inimese kulutõhususest. See on ravimi kulutõhusus, mis näitab kui palju me võidame mingi teatud rahasumma eest mingit teatud resultaati, ehk siis eluaastaid või haigusvabasid eluaastaid. Ei saa öelda, et inimene on nüüd kulutõhus, kui ta sai ravimist kasu,» ütles Kaare.

Üksikisikuga ei ole võimalik ravimi määramisel enamasti arvestada 

Ravimi kulutõhusust ei ole enamasti võimalik arvutada üksikisiku põhjal ka seetõttu, et enne ravi algust on võimatu öelda, kas inimesele toimib ravim, mis paljudele pole toiminud. Näiteks ravim, mis mõjus kümnest inimesest ühele. Persoonitasandil ravi praegu ei ole ja lähiaastatel Kaare selle tulemist ei näe. Tema sõnul saab hinnata populatsiooni allumist teatud ravile, kuid mitte üksikisiku.

«Inimene võib leida ka ravimi, mis meie (arstide - toim.) mõistes ei ole ravim. Internet on täis igasugust informatsiooni, millest üle poolel ei ole mingit tõenduspõhisust. Kui ravimil puudub tõenduspõhisus, siis minul kui arstil ei ole sellesse usku,» ütles Kaare. Patsiendid tulevad teinekord sellise informatsiooniga, millega ka arst ei pruugi kursis olla. Näiteks kuskil ühel juhul on ravimit kasutatud, millega on saadud positiivne resultaat.

Kui raha ei eraldata, peab patsient selle ise leidma

Kui haigekassa ravimit ei rahasta, siis pole muud varianti, kui et inimene leiab raha ise. Fondist saab raha taotleda patsient. Arst saab teda soovitada ning täpsustada patsiendi seisundit, samuti anda oma arvamuse, kas talle võiks sellest abi olla. Fond eeldab samuti, et osa ravimi hinnast maksab patsient ise, see on Kaare sõnul puhtalt edasi patsiendi otsus, kust ja kas leiab ta puuduva raha.

«Tegelikult tekitatakse vähiravifondist rääkides inimestes põhjendamatut optimismi, sest teadmata jääb haigete tegelik saatus. Ei tasu põristada trummi, et inimene on terveks saanud, kuigi kahe aasta pärast tuleb haigus tagasi,» sõnas Kaare.

Kui me ei tea, kas inimesed tarbivad ravimit edasi, siis ei saa ka Kaare sõnul öelda, et nad on täielikult tervistunud. «Täna ei suuda me meie käsutuses olevate meetoditega tuvastada haiguse puudumist või mitte, me eeldame, et ta on terve, aga haigus retsidiveerub ehk puhkeb uuesti mõne aasta pärast ikkagi,» nentis Kaare. 

Eesti riigil on nende ravimite kinnimaksmiseks täpselt nii palju raha, kui seda maksudest laekub, sõnas Kaare. Fondi ja haigekassa vahe on see, et fond saab valida, kas ta maksab konkreetsele patsiendile ravi kinni. Kahest patsiendist, kel on täpselt sama diagnoos, saab positiivse vastuse see, kes pöördub fondi poole sel ajal kui fondil on raha,» tõdes Kaare.

Kui maksame seda kinni ühtsest rahakotist, siis kehtib Kaare sõnul võrdse kohtlemise printsiip: kõik ühesuguste tunnustega patsiendid peavad seda ravi saama. «Kahjuks on näha, et Eestis on meditsiinile kuluv osa sisemajanduse koguproduktist üks viletsamaid Euroopa Liidus. On paratamatus, et see seab meile piirid,» sõnas Kaare.

Igal aastal võetakse Eestis rahastamisele uusi vähiravimeid

«Katsetamisjärgus» või uute innovaatiliste ravimite puhul oleme koostöös ravimitootjatega kasutanud riskijagamise põhimõtteid – patsiendi ravi alguses võtab osa kulust enda kanda ravimitootja ning kui ravim toimib, saame omalt poolt tasumise üle võtta, rääkis haigekassa esindaja Kaidi Kasenõmm. Paraku ei ole ravimitootjad sageli riskide jagamisest huvitatud, tõdes ta.  

«Ravimitööstus areneb pidevalt ja samamoodi suurenevad ka meie võimalused, seal hulgas saame igal aastal võtta rahastamisele uusi vähiravimeid, mille kasu on tõestatud ja mille hinna osas oleme jõudnud ravimifirmaga mõistlikule kokkuleppele. Kliinilised uuringud ning hinnaläbirääkimised ravimifirmadega on paraku sageli aeganõudvad ja seepärast tuleb arvestada, et kõik uued ravimid ei pruugi olla kohe kättesaadavad,» sõnas Kasenõmm.