Haavahoolduse ABC: mida teha, kui haav sugugi ei parane?

Haav tuleks puhastamise järel plaastriga katta. Foto: Panther Media/Scanpix

Mõned haavad paranevad kiiresti ja tõrgeteta, teised on aga vägagi visad. Kuidas valida sobiv haavaravitoode, annab ajakirjas Apteeker nõu haavaõde Helena Tern.

Terni sõnul ei pöördu inimene enamasti haavaga kohe perearstile, vaid püüab kõigepealt ise hakkama saada. Abi hakatakse otsima siis, kui paranemine ei edene ning siis on inimene valiku ees, kuhu esmalt minna – kas perearstikeskusesse või apteeki. 

Kiiremini pääseb löögile apteeki, kus on nii nõuandjad kui ka vajaminevad tooted kohe olemas. Tihti on aga probleemiks see, et leti taga olev apteeker haava ei näe, mistõttu on tal üsna raske õiget toodet soovitada. 

Haava hindamine

Haava seisundi hindamiseks tuleb patsienti põhjalikult küsitleda. Kõigepealt peab selgitama välja, kuidas haav tekkis. See info on ülioluline, kuna haavaravi on alati põhjuslik. Kui haava teke on traumaatiline (vigastus, operatsioon jm), siis peaks haav adekvaatse haavahooldusega mõne nädalaga kenasti paranema. 

Pikemaajaliselt mitteparanenud haav on juba krooniliseks muutunud ning sel juhul tuleb tegeleda samaaegselt nii haavahoolduse kui ka haava teket soodustava või haava paranemist takistava(te) haigus(t)e raviga. Kui inimesel on näiteks arteriaalse verevarustuse häired, siis ei suuda ükski plaaster imet teha. Kauakestva haavandiga patsient tuleb saata perearstile, kes kirjutab saatekirja eriarstile. 

Eri füüsiliste omadustega haavale sobivad erinevad haavahooldusvahendid. Valik tehakse nii haava seisundist kui ka toote omadusest lähtuvalt – need peavad omavahel klappima.  Näiteks tuleb rohke eritusega haavale valida suure imamisvõimega toode. Sama reegel kehtib ka sidemevahetuse sageduse suhtes – arvestada tuleb mitte ainult toote infolehel märgituga, vaid ka haava seisundiga. Teisisõnu, kui antimikroobse toote infolehel on kirjas, et sidet vahetada maksimaalselt seitsme päeva tagant, võib infitseeritud haaval olla tegelikkuses vajalik sidet vahetada kolme-nelja päeva tagant. 

Seda, millises paranemisfaasis haav on, näitab haavapõhja koe värvus. Nekrootiline haav on kaetud tumeda mustja-pruunika elutu koega, mis võib olla kuiv ja kivikõva või niiske ja pehme. 

Väga tihti on kaua avatud olnud haavad kaetud sitke kollaka fibriinkatuga, mis sisaldab mitmeid patogeenseid mikroobe. Elutu kude tuleb haavalt eemaldada, erandiks on vaid arteriaalsed haavandid, mille korral on vaja kiirelt arsti poole pöörduda, et edasisi ravitaktikaid kaaluda. Nekroosi ja katu pehmendamiseks on turvaline kasutada antiseptilisi või toimeaineta haavageele. Nekroosi ja kattu veeldab tõhusaimalt retseptiravim hõbedat sisaldav salv, mille kasutamine peab toimuma meediku järelevalve all. 

Tugevalt infitseeritud haaval võib paari nädala jooksul kasutada kas PVP-joodi sisaldavat salvi või hõbedat sisaldavat pastat, mõlemal on haava veidi kuivatav toime. 

Et pehme toode haavalt kohe kattesideme sisse ei imenduks, on mõistlik see katta vaseliin- või silikoonvõrguga. Tooteid tuleb haavale asetada õiges järjekorras, st otse haavale kanda ravivahend (geel, salv või pasta), see katta haavavõrguga ning võrk omakorda marli- või tselluloostampooniga. 

Vahel võtab haava puhastumine aega mitmeid kuid, kuid sellest ei tohi lasta end heidutada. 

Spetsialistile suunamine

Sage haavahooldusvahendite vahetamine ei kiirenda haava paranemist. Kui patsiendile tõesti tundub, et toode ei sobi, oleks mõistlik ta suunata haavahooldusega tegeleva spetsialisti vastuvõtule. 

Tern märkis, et paraku on haavahooldus Eestis vaeslapse osas. Probleemsete haavadega patsiendid on justkui ripakile jäetud. Kui patsiendile tundub, et ta perearstikeskusest abi ei saa ning eriarstile ei pääse ja on oma tarkusest apteegist üht-teist ostnud, seab ta sammud haigla EMOsse. Seal haav puhastatakse ja seotakse ning patsient suunatakse ringiga tagasi perearstile. 

Kindlasti tuleb otsejoones EMOsse suunduda haava puhul, mis on sügav ja verejooksuga, et see vajadusel õmblustega sulgeda. Põletushaava pinnale tuleb kohe kanda põletuse esmaabigeeli, kuid kuna tekkiva valu tugevus ei näita kahjustuse sügavust ning ka põletuse protsent kehapinnast vajab hindamist, siis peaks eriti laste puhul pöörduma EMOsse.