/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2013/06/12/1825356t1hbf36.jpg)
Õudusfilme iseloomustatakse sageli sõnaga verdtarretav. See võib tunduda uskumatu, ent vastab tõele, et jubedate filmide vaatamine võib mõnel määral verd tarretada.
Mida põnevat toimub kehas õudusfilmide vaatamisel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hirmu tundmine võib tõesti mõjuda verdtarretavalt, selgus ajakirjas The British Medical Journal avaldatud šoti teadlaste uuringust, vahendab Reader's Digest portaal. Selle tõestamiseks võtsid nad 24 alla 30-aastast vabatahtlikku, kellest 14 vaatasid õudusfimi «Insidious» ning nädal hiljem dokumentaalfilmi nimega «A Year in Champagne». Ülejäänud osalejad toimisid vastupidiselt, vaadates esmalt harivat filmi ning seejärel õudusfilmi.
Teadlased avastasid, et õudusfilmi vaadates tõusis inimeste veres hüppeliselt hüübimisnäitaja faktor VIII näit ja seda piisavalt palju, et tõsta klompide teket veres. Õudusfilmi vaatamise ajal toimus see muutus 57 protsendil osalejatest, dokumentaalfilmi vaadates aga vaid 14 protsendil.
Veresoonkonnahaiguste spetsialist dr Thomas E. Eidson selgitas, et kui veri pakseneb ehk tekib vereklomp, on see tavaliselt keha reaktsoon vigastusele – klombi teke aitab aeglustada või peatada verejooksu. «Täpsemalt koosneb klomp pisikestest vereliistakutest ja veres leiduvatest valkudest, mis moodustavad klombi selleks, et verejooks jääks pidama,» lisas ta.
Arst kirjeldas, et hirmu tunneme esmalt ajus. Aju käsib kehal vabastada adrenaliini, mille järel inimese pupillid laienevad ja veresooned ahenevad, raskendades pisut verevoolu olulistesse elunditesse ja lihastesse. Seda seepärast, et keha tunneb end ekstreemses seisundis ning reageerib vastavalt aju hoiatussignaalile. Keha valmistab end ette, suurendades hüübimisnäitaja faktor VIII taset veres, mis võimaldab verel paremini hüübida, juhuks kui ees peaks ootama vigastus.
«See alateadlik reaktsioon ei erista, kas inimest jälitab parajasti karu või vaatab ta lihtsalt õudusfilmi. Keha reaktsioon on ikka samasugune,» märkis ta.
Teadlased ütlesid aga uuringu kokkuvõtteks, et vereklompide tekke pärast õudukat vaadates ei pea muretsema, kuna tegu ei ole siiski märkimisväärse tarretumisega. Õudusfilme võib seega julgelt edasi vaadata teadmisega, et kui peaksid ka pimedas toas jubedat silmi vaadates end kuhugi ära lööma või kriimustama, on keha juba selleks vigastuseks valmistunud.