Riskifaktorid, mis tekitavad ebameeldivaid veenilaiendeid

Varikoos võib avalduda eri raskusastmega. Lihtsamal juhul tekivad jalgadele peenikesed ämblikveenid, mis on esteetilist laadi probleem. Haiguse progresseerudes ilmuvad klassikalised veenilaiendid, võivad tekkida tursed ja nahakahjustus. Foto: shutterstock.com

Veenilaienditest ei pruugi pääseda need, kelle emal-isal on need esinenud. Leidub aga veelgi elustiili puudutavaid mõjureid, mis võivad selle ebamugava mure tekitada. 

Veenilaiendid ehk varikoossed veenid on kroonilise venoosse puudulikkuse üks väljendusi, mida iseloomustab nahaaluste veenide looklevus ja laienemine (diameeter vähemalt üle 3 mm), kirjutab Med24 portaalis Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurg Heli Järve.

Sageli nimetatakse veenilaienditeks ka teleangiektaasiaid ehk ämblikuvõrku meenutavaid laienenud nahasiseseid sinakaid kapillaarseid võrgustikke (diameeter alla 1 mm) ning retikulaarseid subdermaalseid laienenud veene, mille diameeter (1–3 mm) on küll võrdne normaalsete nähtavate nahaaluste veenidega, kuid soon on looklev-kobruline ning sinakam. Need kõik avalduvad peamiselt jalgadel.

Prantsusmaal tehtud uurimuse tulemusel tekivad veenilaiendid 90-protsendilise tõenäosusega isikul, kelle mõlemal vanemal on need olnud. Varikoos ühel vanemal suurendab järglastel üldist riski 20 protsenti; meestel 25, naistel 62 protsenti. Geneetiliste faktorite täpset toimet pole siiani veel põhjalikult uuritud ega selgeks tehtud.

Naissugu on seni peetud veenilaiendite riskifaktoriks, kuna naistel on kirjeldatud kuni kolm korda suuremat tõenäosust varikoosi tekkeks võrreldes meestega. Saksamaal läbi viidud uurimuse käigus aga selgus, et mittesünnitanud naistel osutus risk enam-vähem võrdseks meeste omaga, samas kui rasedused ja sünnitused suurendasid oluliselt veenilaiendite avaldumise võimalust.

Tõenäosus veenilaiendite avaldumiseks suureneb vanuse kasvades ja seda eriti põhitüve varikoosi osas. Veenilaiendite teket mõjutavateks teguriteks on peetud ka ülekaalu, tööasendit, elustiili, dieeti, kitsaste riidete kandmist jm, kuid väga selget seost ei ole õnnestunud tõestada.

Edinburghi veeniuuringu tulemustest ilmnes suurem varikoosi esinemissagedus pikakasvulistel inimestel ning ülekaalulistel naistel. Istuv tööasend näiteks seostus hoopiski väiksema riskiga põhitüve varikoosi olemasoluks.

Veenisüsteemi füsioloogiat arvestades on siiski oluline sääre lihaspumba aktiveerimine, eriti staatilist seismist või istumist nõudva töö puhul (liikumine iga 30–60 minuti järel 5–10 minutit). Sama soovitus koos survesukkade kasutamisega kehtib ka muude pikemate sundasendis olekute (näiteks reisimise) korral. Lihaste kokkutõmbed aitavad verel aktiivsemalt jäsemetest südame poole liikuda, vähendades paisu ja leevendades sellega seonduvaid vaevusi.

Püsivalt kõrgetel kontsadel käimine piirab säärelihaste kontraktsiooni ulatust, mistõttu neid veenihaiguste korral ei soovitata. Oluline on aktiivne elustiil, aeroobne füüsiline koormus (ujumine, rattasõit, kõndimine, jooksmine, suusatamine).

Loe pikemalt Med24 portaalist.