Küsitlus: kehv tervishoiukorraldus paneb arstid läbi põlema

Küsitlusele vastanud arstidest ligi kolmandik tunneb ennast tugevalt läbipõlenuna.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Värskele küsitlusele vastanud arstidest ligi kolmandik tunneb end sügavalt või tugevalt läbipõlenuna, tuues peamiste põhjustena välja tervishoiu- ja töökorralduse, töösuhted ning suhtumise arstidesse.

Med24 viis Eesti arstide seas aasta alguses läbi küsitluse, et uurida nende võimalikku läbipõlemist. Sügav või tugev isiklik läbipõlemine ilmneb koguni 33 protsendil, tööga seotud läbipõlemine 24 protsendil ja patsientidest tulenev läbipõlemine 20 protsendil küsitlusele vastanud arstidest.

Vastused saadi 386 arstilt, kes täitsid neile saadetud CBI (Copenhagen Burnout Inventory) küsimustiku. Sellega hinnatakse läbipõlemist läbi kolme alaliigi: isiklik läbipõlemine, tööga seotud läbipõlemine ja klientidest tulenev läbipõlemine. Tegu ei ole range teadusliku uuringuga, kuid mingi pildi annavad tulemused siiski. 

Küsitlusele vastas 319 naist ja 67 meest. Nii meeste kui naiste puhul jäi läbipõlemise üldskoor laias laastus samaks, olles ligilähedane eelpool mainitud üldise keskmisega. Kõige madalam oli isikliku läbipõlemise skoor nooremate ja eakamate arstide seas. Teistes vanuserühmades jäi skoor rohkem keskmise lähedale.

Võttes eraldi erialad, kus oli vähemalt 10 vastajat, siis selgus, et kõige kõrgem isikliku läbipõlemise skoor on meie küsitluses anestesioloogidel ja erakorralise meditsiini arstidel. Neile järgnevad kardioloogid, psühhiaatrid, radioloogid, günekoloogid, kirurgid, pediaatrid, perearstid, sisearstid ja üldarstid.

Läbi põlevad arstid, kes ei puhka

Veel küsiti, kas arstid saavad igal aastal töölt puhkust võtta. 12 protsenti vastas, et ei saa seda teha. Nende arstide läbipõlemise kolme alaliigi keskmine skoor oli palju suurem kui ülejäänul. Kusjuures selle 12 protsendi isikliku läbipõlemise skoor vastas tugevale läbipõlemisele.

Meie küsimusele, kas igapäevane töö võimaldab pidada lõuna- ja kohvipausi, vastas 47 protsenti «jah, igal tööpäeval», kuid tervelt 12 protsenti «väga harva» ning 38 protsenti «vahetevahel». Kolm protsenti ei saa seda enda sõnul teha mitte kunagi. Isikliku, tööga ja kliendiga seotud läbipõlemise keskmine skoor tuligi kõige kõrgem nende puhul, kes mitte kunagi ei saa selliseid pause pidada, vastates tugevale läbipõlemisele. Samas, neil, kes saavad vahetevahel või igal päeval lõunal käia, on keskmine läbipõlemine palju madalam ehk mõõdukas.

Võrreldi ka, milline võib olla seos läbipõlemisel ja sellel, mis koormusega töötatakse. Suuri erinevusi polnud. Veidi suurem oli läbipõlemine töökoormusel 0,5 ning suuremal kui 1,5, vastates siiski mõõdukale läbipõlemisele.

Mida peavad arstid ise läbipõlemise põhjusteks?

Paljud arstid andsid küsitluse tagasisides ja vabas vormis teada, mida peavad ise Eesti arstide läbipõlemise peamisteks põhjusteks. Kellele üllatavalt, kellele mitte, mainiti väga harva töötasu suurust ning läbivaks märksõnaks oli «töökorraldus». Seda nii kitsamalt haigla sees kui Eesti tervishoiusüsteemi korraldus üldiselt.

Näiteks toodi välja haigekassa suured nõudmised ja et tuleb tegeleda paljude asjadega, mis arsti töökohustuste hulka ei kuulu. Märgiti, et perearstist on tehtud tervishoiuorganisaator – peab aina hoolitsema, et eriarstidel vähem tööd oleks. 

«Aga kui patsient soovib eriarsti juurde minna, ei pea perearst seda keelama, inimesel on õigus soovida,» leidis üks perearst. «Kui annan saatekirja märkusega «patsiendi soovil» tuleb see registreerida eraldi tasuliste vastuvõttude alla. Ainult nii on võimalik ravijärjekordi lühendada.»

Tööandja ei pea puhkeajast kinni

Mõnel korral mainiti ka vigast ja vähese kasuteguriga infosüsteemi. Oluline on välja tuua puhkeaja rikkumine – öeldi, et lisaks 1,0 koormusele on vaja teha valveid umbes 180 tundi kuus ning tööaja kohta peetakse arvestust erinevates tabelites varjamaks mitteseaduslikku töökorraldust.

Toodi välja, et ei tunta toetust riiklikul tasandil (sõnades küll, aga tegudes käib ainult kontrollimine ja ettekirjutuste tegemine). Näiteks paljudes olukordades teevad riigiasutused oma elanikkonna teavitustööd puudulikult (näiteks HPV või teraapiafondiga seoses) ja arstid peavad tegelema patsientide ebaadekvaatsete ootuste maa peale toomise ja pideva tervishoiukorraldusliku selgitustööga selle asemel, et sisulise töö ja tervisealase selgitustööga tegeleda.

Läbipõlemise põhjustena toodi välja veel juhtkonnalt tagasiside puudumine ja psühholoogilise abi puudumine. Väga palju mainiti üle jõu käivat töökoormust. Kolleege on puudu ja lisaks põhikoormusele tuleb teha palju lisatööd oma puhkeaja arvelt. Perearstide nimistud on liiga suured. 

Kohustused kuhjuvad

«Kuna töötan üksikpraksises, siis lisaks tegelemisele patsientidega ja nende terviseprobleemide lahendamisele ja ravimisele on vaja tegelda ka muude probleemidega tööandjana ja seoses äritegevusega,» tõi üks vastaja välja. «Samal ajal peab perearst lahendama seinast-seina probleeme, väljastama igasuguseid tõendeid jne, mis võtab väga palju aega. Samas oodatakse perearstilt patsiendi terviseprobleemide põhjalikku käsitlust, mis on ka iseenesest mõistetav.»

Lisaks töökorraldusele ja -koormusele oli kolmandaks levinud märksõnaks «suhtumine arsti». Leiti, et arst on üha rohkem justkui teenindaja ja teda ei väärtusta ei patsient ega tööandja. Samuti mainiti kollegiaalsuse puudumist ning sotsiaalseid probleeme haigetega ja nende hooldamisega.

Tagasi üles