:format(webp)/nginx/o/2018/01/29/7525191t1hb075.jpg)
Kuigi kaalutõusule otsitakse sageli põhjust endokriinsüsteemi ehk hormoonsüsteemi patoloogiast, tekib endokriinsetel põhjustel rasvumist harva, rääkis Põhja-Eesti regionaalhaigla sisekliiniku endokrinoloog Anu Ambos.
Millal võib paksuks minemises süüdistada hormoone?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endokriinsetel põhjustel tekib vaid 2–3 protsenti kõigist rasvumise juhtudest, ütles arst konverentsil «Ülekaal ja rasvumine», vahendab Med24. Sel juhul võib rasvumine tulla hüpotüreoosist, Cushingi sündroomist või hüpopituitarismist.
Rasvumise patogenees ehk haiguse teke ja arenemine on dr Ambose sõnul multifaktoriaalne: kombineeruvad pärilikud tegurid (KMI on 40–70 protsenti pärilik) ja keskkonnamõjud, näiteks füüsilise töö kadumine, teleri ja nutiseadmete liigne kasutamine, ravimid ja ebapiisav uni.
«Alguse saab kõik siiski peast, kuna just hüpotalaamilised keskused on need, mis kontrollivad energiabilanssi, reguleerides isu ja energia kulutamist,» selgitas tohter. Nii lühiaegset kui pikema perioodi energiabilanssi kontrollitakse tsentraalsete mehhanismide ja perifeeriast (mikrobioom, rasvkoerakud, magu, kõhunääre jne) saabuvate signaalide koostöös.
Rasvunud haige uurimine algab pikkuse, kehakaalu ja vööümbermõõdu mõõtmisest. Oluline on täpsustada kaaluiibe anamneesi, näiteks rääkida tarvitatavatest ravimitest ja söömisharjumustest. Mõõta tuleb ka vererõhku ja teha kindlaks, kas esineb uneapnoed.
Endokriinsetel põhjustel rasvumise ja konkreetsete haiguste kohta loe pikemalt Med24st.