Raskelt haige Eesti mees riskib end veenist toites veremürgistusega

Heiki Tähis. Illustratsioon: Erakogu

37-aastase Heiki Tähise ootamatud tervisemured panid ta olukorda, kus mees pidi valima, kas jääb torude külge vegeteerima või rabeleb ennast jalule ning naaseb endisesse ellu.  

Tähis haigestus ootamatult 2015. aasta sügisel. «Olin töötanud kaks aastat Rootsis ning just tol suvel Eestisse tagasi kolinud, elamise uuesti sisse sättinud ja siin ka sobiva erialase töö leidnud,» rääkis Tähis ajakirjale Puutepunktid.

Novembri keskel kutsus mees väljakannatamatu kõhuvaluga kiirabi. Kiirabiarst ei osanud kahtlustadagi, et tol ajal 34-aastase mehe tervisega võiks väga halb lugu olla, kuid saatis ta igaks juhuks ikkagi kontrolli.

Kolm päeva pärast haiglate vahel rändamist saabus selgus Lääne-Tallinna keskhaigla nakkusosakonnas. «Arst astus hommikul palatiuksest sisse ja teatas: poiss su peensool on vist surnud. Kindlasti lõikame, aga otsustame veel, kas siinsamas meil või saadame su Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. Neil on selliste juhtumitega rohkem kogemusi. Lõikus tuleb raske. Kui ellu jääd, ei tea, kas pärast seda veel kunagi süüa saad,» kirjeldas Tähis oma elu murdepunkti.  

Kolm nädalat koomas

Mees jõudis veel perele helistada, kui teda juba Mustamäele sõidutati. Seal küsiti mõni küsimus ning võeti pilt eest ära, meenutab Tähis. Üles ärkas ta alles kolme nädala pärast. Tagantjärele öeldi Tähisele, et talle tehti mitu operatsiooni. Ummistunud arterid püüti avada, et soolt võimalikult palju säilitada. Paraku tuli nekroos iga kord tagasi.

Kui mees pärast koomast ärkamist lõpuks tavalisse intensiivravipalatisse pääses, olid ta seedeteed jagatud kahte ossa: teda toideti soole ja osaliselt veeni kaudu. Ta sai ise süüa, aga makku paigaldatud gastrostoomi kaudu võeti maos sisalduv välja, filtreeriti, lisati ensüüme, vitamiine ja muud vajalikku ning tilgutati see seeditud segu pumba abil peensoolde. Eritoitelahust manustati talle veeni kaudu.

Iga hinna eest haiglast välja

Mitu kuud oli raske aeg ning 2016. aasta alguses langes Tähis uuesti koomasse. Pärast ärkamist sai mehele selgeks, et tal tuleb iga hinna eest haiglast välja saada ja jõuda nii palju kui võimalik tagasi tavalisse ellu. Teise võimaluse, lasta ennast viia pikaravihaiglasse ja jääda torude külge vegeteerima, mees välistas.

Raskel hetkel tuli Tähisele appi endine elukaaslane Maria, kellega oli oldud koos üheksa aastat, kuid hiljuti olid paari teed lahku läinud. Kui Heiki haigestus, jättis aga Maria oma sihid ja plaanid katki ning tuli mehele appi. Maria käis algul Heikit iga päev kord-paar vaatamas ja veebruaris, kui mees sai loa mõne tunni kaupa hakata haiglast väljas käima, sõidutas Maria ta paariks tunniks koju ja haiglasse tagasi.

Algul paariks tunniks koju

«Haiglas võeti Heikil torud-pumbad kolmeks tunniks küljest. Seejärel sõidutasin ta ratastoolis autosse, kodumaja eest ratastooliga lifti. Kodus Heiki praktiliselt magas need paar tundi, mis talle haiglast vabadust anti,» kirjeldas Maria. Naise sõnul aga olid koduskäimised talle sellel kujul väga tähtsad ja ta usub, et just tänu neile paranes mehe seisund kuu ajaga sedavõrd, et juba märtsis lubati ta haiglast «peaaegu» välja. Esialgu režiimis paar päeva kodus, paar päeva haiglas.

Mõne kuu pärast pääses Tähis haiglast päriselt välja. Enne koju naasmist tuli tema korter täielikult ringi sättida. Magamistoast sai sõna otsese mõttes palat. Ainuke mööbliese, mis tuppa jäi, oli voodi, mille juurde sätiti käepärases vormis meditsiiniatribuutika: toitumissüsteemi tarvikud, steriilsed hooldusvahendid, toitevedelikud, jms. Kõik pidi ja peab jätkuvalt olema nii antiseptiline kui kodustes oludes võimalik.

Asendamatud abilised Liilia ja Maria

Maria õppis koduõe juhendamisel selgeks mehe keeruka kaheosalise toitmise protseduurid. «Õnneks andis meditsiinisüsteem mulle koduõe, Liilia Roometi. Liiliata poleks me esimesel haigestumisjärgsel kevadel kuidagi hakkama saanud,» rääkis Tähis. Liilia õpetas nii Tähist kui ka Mariat kogu selles keerulises valdkonnas orienteeruma, sest vähemalt esialgu tundub see kõik meditsiinihariduseta inimesele raketiteadusena. Haiglast väljasaamisel oli kaalukas osa ka füsioteraapial, sest kolmekuuse haiglavoodis lebamise tagajärjel oli mehel tekkinud parema jala osaline halvatus. Tähis on tänulik füsioterapeut Artjom Timtšukile, kes ta ratastoolist välja tõi ja tagasi liikuma sai.

«Alates 2016. aasta varasuvest olen ennast ise veeni kaudu toitnud. Täpsemalt öeldes sisestan toitelahust spetsiaalse pumba abil tsentraalveeni ehk südame lähedal asuvasse veresoonde. Toitevedelikuga on aga keerulisem, sest toitelahus meeldib väga ka tõvestavatele bakteritele – sepsis on kerge tekkima. Olen selle mitu korda läbi elanud,» rääkis Tähis.

Sel põhjusel on veenitoitmine kodustes oludes väga harvaesinev variant. Mehe soov ja valmisolek elada iseseisvalt ei lubanud tal aga jääda haigla vahet pendeldama ning nii ta selle kõik ära õppiski.

Tagasi tööl

2016. aasta sügises on mees tagasi tööl ja käib igal tööpäeval 4–5 tundi kontoris kohal, ülejäänud aja on IT-konsultant kättesaadav telefoni ja arvuti teel. Nüüd saab ta toitelahuse kõrval vähesel määral ka suu kaudu süüa. «Võin endale töökaaslastega laua taga arutades tassi kohvi lubada ja kerge eine võtta,» rääkis ta.

Seda, et ta täisväärtuslikku elu elaks, mees väita ei saa. «Veenisisene toitmine eritoitesegudega võimaldab mul elus püsida ja ühiskonnas olemas olla. Aga tõde on see, et mul on enamasti kogu aeg halb olla – vererõhk on madal ja hemoglobiininäit tihti 70 ja 80 vahel, normist poole vähem,» rääkis Tähis. Kõigele vaatamata on ta positiivne ja eelmisel sügisel alustas Tallinna Tehnikaülikoolis magistriõpinguid infosüsteemide analüüsi ja kavandamise erialal. Esimene magistrikraad on tal infotehnoloogia juhtimise erialal.

Loe Heiki Tähise lugu edasi ajakirjast Puutepunkt.