:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7527819t1he7f6.jpg)
95 protsendil juhtudest on rasvunud laste puhul tegemist primaarse rasvumisega, mille diagnoosimisele eelneb sageli pikaajaline ülesöömine, sagedasti tulevad rasvumise põhjused pere elustiilist.
Enim mõjutab lapse ülekaalulisust pere elustiil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringud on näidanud, et kui mõlemad vanemad on ülekaalulised, siis on lapse ülekaalu tõenäosus 70 protsenti, aga juhul, kui kumbki vanem ei ole ülekaalus, on lapsel oht liigseks kehakaaluks vaid 10 protsenti, rääkis Tallinna Lastehaigla endokrinoloog Mare Paal portaalis Med24.
Epidemioloogilistest uuringutest on teada, et ülekaal ja rasvumine on järjest süvenev tendents, seda kahjuks ka lastel. Kui veel 1980-ndatel oli arenenud maades ülekaalulisi poisse 16,9 protsenti ja tüdrukuid 16,2 protsenti, siis aastaks 2013 oli nende osakaal tõusnud vastavalt 23,8 protsendi ja 22,6 protsendini.
Pere roll ülekaalu kujunemisel
Ülekaalu puhul ei saa mööda vaadata perekonna mõjudest. Kaksikute uuringud on näidanud, et kui mõlemad vanemad on ülekaalulised, on lapse ülekaalu tõenäosus 70 protsenti, kui üks vanem on tüse, on lapse risk 50 protsenti. Juhul, kui kumbki vanem ei ole ülekaalus, on lapsel oht liigseks kehakaaluks vaid 10 protsenti.
Rolli võivad mängida veel ema rasedusaegne kaaluiive (soovitatav on 10–13,5 kilogrammi) ja lapse sünnikaal. Viimane on tervel ajalisel lapsel soovitatavalt 2500–4000 grammi. Sellest väiksema või suurema kaalu juures on risk rasvumise ja insuliiniresistentsuse tekkeks suurenenud. Ema diabeet või gestatsioonidiabeet suurendavad samuti lapse ülekaalulisuse riski. Lisaks peab arvestama teatud geneetiliste sündroomidega.
Hea oleks teada, millal märgati lapse kaalutõusu – kas 1–3 aasta vanuselt või hiljem – ning milline on olnud lapse psühhomotoorne areng. Perekonna toitumis-ja liikumisharjumused, lapse ööune kestus, aeg «sinise ekraani» ees, suhted kollektiivis, pere sotsiaalne taust ja pereliikmete haridustase on samuti olulised.
Primaarne vs sekundaarne rasvumine
Valdavalt (95 protsendil juhtudest) on rasvunud lastel tegemist primaarse rasvumisega, mille diagnoosimisele eelneb sageli pikaajaline ülesöömine koos eale mittevastava toidu kvaliteedi või kvantiteediga. Võrreldes sekundaarselt rasvunutega on primaarse rasvumisega lastel sagedasti põhjused just peres, kasvult on nad pigem pikad, düsmorfseid jooni ei esine, areng vastab eale ning luuline vanus on pigem ees või normis.
Sekundaarse rasvumisega lapsed on pigem lühikesed, sageli düsmorfsete joontega ja hilistunud arenguga ning nende luuline vanus on maha jäänud. Pereanamnestilisi viiteid enamasti ei ole.
Geneetilistele sündroomidele viitab Mare Paali sõnul varane kaalutõus (suur sünnikaal, 1.–3. eluaastal kiire kaaluiive, hüperfaagia jt), mis on neile väga iseloomulik.
Rasvumine ja kaasuvad terviseriskid
Rasvumine toob kaasa mitmeid riske, seal hulgas kaasneb suure kehamassiindeksiga eluea lühenemine. Eriti olulised on Paali kinnitusel südame-veresoonkonna riskifaktorid. Ateroskleroos saab nimelt alguse juba lapseeas: uuringute alusel on 9–11 aasta vanuses olemas muutused unearterites.
Rasvunud lapse uurimise eesmärk on varajane riskide avastamine ja ravivõimaluste kaalumine. Iseloomulik on, et lapseeas kaebused puuduvad ja mitmed seisundid-haigused kulgevad ilma sümptomiteta.