Neli valusat küsimust olukorrast narkomaailmas

Narkomaan. Foto: Raivo Tiikmaa

Alati võib küüniliselt mõelda, et kui pole narkomaani, pole probleemi. Ent vaid siis, kui suudame ühiskonnas narkomaane vaadata sõltuvushaigetena, kes vajavad ravi, on ennetus- ja raviprogrammid tõeliselt efektiivsed ning inimelude kadu väiksem, kirjutab terviseinfo.ee blogis TAI direktor Annika Veimer.

Mis toimub tänavatel tegelikult?

Politsei tegi eelmise aasta lõpus head tööd ja võttis kinni suured diilerid, tekitades turule ajutiselt fentanüüli defitsiidi. Kahjude vähendamise keskuste kaudu on TAI-l hea ülevaade reaalsest olukorrast tänaval, see info tuleb otse tarvitajatelt. Seetõttu võin väita, et siiski ei olnud ka defitsiidi ajal aine tänavatelt päriselt kadunud, kuigi seda oli raskem kätte saada ja hinnad tõusid.

Tervise Arengu Instituudi juht Annika Veimer. Foto: sotsiaalministeerium

«Tarneraskuste» tõttu hakkasid seni fentanüüli tarvitanud inimesed tarvitama kõike, mida turult leida võis – segati kokku nii opioide, stimulante kui ka hallutsinogeene. Tulemuseks oli kokteil, mille mõju all inimeste käitumine muutus ettearvamatumaks ning kohati ka agressiivsemaks.

Turule tulid ka uued fentanüüli analoogid, näiteks karfentanüül, mille tarvitamisel on suurem risk üledoosiks. Üldiselt enamik narkootikumide süstijaid ei otsi teadlikult karfentanüüli, seda kardetakse. Samas müüakse karfentanüüli «tavalise» fentanüüli pähe või segatakse selle hulka.

Miks te neid lihtsalt ravile ei saada?

Sõltuvus narkootikumidest on keeruline haigus, kus ei ole lihtsaid lahendusi. Vangi panemine või sundravile saatmine reeglina ei aita, sest probleemi algpõhjus jääb alles – muudetakse küll keskkonda, kuid mitte sissejuurdunud harjumust. Ravile peab inimene tahtma ise minna ja kui tahe on olemas, siis motivatsiooni ja julguse leidmine on reeglina pikk ja käänuline tee. 

Siin tulevadki mängu kahjude vähendamise keskused, rahvakeeli süstlavahetuspunktid, mis kannavad suuremat rolli kui kasutatud süstalde vahetamine puhaste vastu – välitöö käigus lähevad keskuste töötajad hot spot-idesse, narkomaanide kogunemiskohtadesse, kus vahetavad süstlaid ja jagavad infot ka ravivõimaluste kohta. Nii saavutatakse esimene kontakt ka nendega, kes keskusesse kohale ei tule.

Tihti on kahjude vähendamise keskus ainus koht, kus narkomaan kogeb inimlikku kohtlemist, kus teda ei mõisteta hukka ja tuntakse huvi, kuidas tal läheb. Sealt tekkiv usalduslik suhe aitab inimest ravile suunata. Ja ravi ise kestab kuid või isegi aastaid. Ühesõnaga – lihtsaid lahendusi ei ole.

Lisaks jagatakse kahjude vähendamise keskustes üledoosist päästvat ravimit naloksoon. Tõsi, möödunud suvel olid Eestis naloksooni tarneraskused, mistõttu vahetati ravim uue sama toimeainega ravimi Nexodal vastu.

Kas pikaaegset narkootikumide tarvitajat on üldse mõtet aidata?

Jah, on. Eriti kui vaadata sõltuvuse taga inimest. Olen rääkinud noormehega, kes hakkas juba kuueaastaselt varastama – toidu saamiseks. Koolis tundis ta end eemale tõugatuna, hakkas suitsetama ja alkoholi tarvitama. 12-aastaselt proovis ta esimest korda narkootikumi ja see aitas täita puudu olevat tühimikku elus. Veel enne seda, kui tema eakaaslased kooli lõpetama hakkasid, olid tal pea kõik kättesaadavad narkootikumid läbi proovitud ning ta jäi pidama kõige kangema, fentanüüli peale. Me ju ei saa öelda, et noor inimene/ laps valis omale sellise tee ise.

Surmahirm viis ta lõpuks Viljandi haiglasse sõltuvusravi osakonda. Tänaseks on ta narkootikumideta elanud viis aastat. Ta käib tööl, on ära maksnud kõik võlad, teinud endale pangakaardi ja elus esimest korda on seal ka raha. Hiljuti ta abiellus. Selliseid inimesi, kes on narkootikumidest loobunud, on Eestis sadu. Nemad on tõestus, et see on võimalik – jah, enamasti abiga ja see võtab aega – kuid ikkagi võimalik.

Miks riik «midagi ei tee»?

Kas riik, sealhulgas TAI, oleks saanud fentanüüli defitsiiti paremini ära kasutada? Muidugi, alati saab paremini. Kuid narkomaania ennetus ja ravi on valdkond, kus ei ole kiireid üleöö pakutavaid lahendusi, edu saab tulla pikaajalise ja järjepideva tööga. Eesti narkopoliitika saab olla edukas vaid juhul, kui sinna panustavad kõik partnerid nii riiklikult, MTÜde kui ka erasektori kaudu.

Olukord on juba tunduvalt paranenud. Plaanime jooksvalt avada uusi kahjude vähendamise keskusi ja praegused teevad head tööd. Igal aastal kasutab keskusi enam kui 5000 inimest, vahetatakse üle kahe miljoni süstla. Sel aastal avame keskused Lasnamäel ja Sillamäel.

Suve hakul hakkavad Tallinnas ja Ida-Virumaal ringi sõitma mobiilsed süstlavahetusbussid. Tulevikus on plaan pakkuda bussides lisaks süstlavahetusele ja nõustamisele ka näiteks HIVi testimist, naloksooni kasutamise õpetust, metadoon asendusravi jm.

2018. aastal viime läbi esimesed koolitused kahjude vähendamise ja sõltuvusravi teemadel apteekritele ning seejärel piloteerime kahjude vähendamise teenuseid ka apteekides. 

Esmakordselt Eestis luuakse sel aastal nõustamisteenus narkootikumide tarvitajatele, kel ei ole veel tekkinud tõsiseid probleeme. Peagi alustame koostöös Põhja prefektuuriga pilootprojekti pikaaegsetele narkootikumide tarvitajatele.

Ka ravivõimalused on pidevalt laienenud. Eelmise aasta arve lüüakse veel kokku, kuid 2016. aastal sai Eestis narkootikumide sõltuvuse ravi 1419 täiskasvanut ja 152 alaealist. Jätkame ravivõimaluste laiendamist ka tänavu, kuid tempole seab omad piirid vajadus ette valmistada professionaalseid teenusepakkujaid.

Lihtsam ja kiirem abi on metadoonil põhinev asendusravi, mis on praegu kättedaadav seitsmes kohas üle Eesti ja järjekord on vaid ühes ravipunktis Tallinnas. Mujal saab soovi korral ravile kohe. 2016. aastal sai metadooni asendusravi 1248 patsienti.