EMO juhataja: kui loetud minutitega külmast veest välja ei saa, on nagunii minek

Pildil EMO osakonnajuhataja Kuido Nõmm. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhataja Kuido Nõmme kinnitusel paneb külm vesi inimese märksa suuremasse ohtu kui külm õhk. Abi peab vettekukkunu saama kohe, sest elulootust kauaks ei jätku.

Nõmme sõnul jahtub inimene vees oluliselt kiiremini maha, kui lihtsalt väljas viibides. Põhjus on vee tiheduses ja õhust paremas soojusjuhtivuses – inimese kehasoojus hakkab kiiresti kanduma vette. «Et seda ei juhtuks, on organismil oma kaitsemehhanismid: nahaalused veresooned tõmbuvad kiiresti kokku, tekib külmatunne ja järgnevad külmavärinad, mille käigus soojusproduktsioon tõuseb kuni 300 protsenti, et kehasoojust juurde tekitada,» kirjeldas ta.

Nii nagu igasugune muu tegevus, nõuab ka värisemine inimeselt hulga energiat. Külma tundes ja värisedes hakkavad keha funktsioonid juba vaikselt välja lülituma. «Kui jahtumine jõuab lihastesse, siis tekib lihaskangestus, jäigastumine ning keha üldtemperatuur jätkab langemist,» selgitas Nõmm.

Kehapinna temperatuurist rohkemgi mängib alajahtumisel rolli kehatüve temperatuur. Nõmme sõnul hakkab inimese teadvus hägustuma, kui kehatüve temperatuur langeb 30 kanti või alla selle, ellujäämise piir on 26–28 kraadi kandis. Nahapinna temperatuur võib samal ajal olla isegi vaid paar-kolm kraadi. «Olulisem on see, mis keha sees on – süda, neerud, maks, kesknärvisüsteem jm – kui seal läheb temperatuur alla 28 kraadi, lülituvad organid välja. Kui süda lülitub välja, on inimene surnud,» nentis ta. Arsti sõnul on inimesi tagasi toodud isegi 20-kraadise temperatuuri juurest, ent see eeldab kindlasti meditsiinilise personali olemasolu ning inimese aktiivset soojendamist.

Märg surm on Nõmme kinnitusel minutite mäng ning kui loetud minutitega külmast veest välja ei saa, siis on nagunii minek. See, kas ellujäämine sõltub 10, 12 või 15 minutist, konkreetselt välja tuua ei saa, vaid see oleneb inimese üldfüüsilisest seisundist, kehamassist jm. Mida suurem on inimese kehamass, seda paremini võib ta külmale vastu pidada, ent see aeg pole tõenäoliselt märkimisväärselt pikem kui väiksema kehamassi puhul.

«Fakt on see, et tuleb võimalikult kiiresti välja saada ja soojendama hakata, märjad riided ümbert ära võtta ja sooja keskkonda viia. Võime olla isegi 5–10 plusskraadi juures, aga kui märjad riided on seljas, jahtume ikkagi edasi,» rääkis Nõmm.

Samas ka inimese ülessoojendamise puhul tuleb mängu kehatüve temperatuur. EMO arst sõnas, et kui see on 30 kraadi kandis, siis soojeneb inimene veel üles, aga alla selle ei pruugi organism enam end ise üles soojendada – siis läheb vaja kindlasti meedikute abi. Alajahtunule on oht tekitada ka südameseiskumine, mistõttu tuleks teda võimalikult vähe liigutada.

«Kui kehatüve temperatuur on 26–28 kraadi, siis isegi väike liigutamine võib tegelikult põhjustada südameseiskumise. Kehatüves südame ümber on veel natuke sooja säilinud, aga käed-jalad on väga külmad – kui neid liigutada ja südamest kõrgemale tõsta, siis see vähene veri, mis on neis maha jahtunud, voolab keskele südame poole. Ka haiglas inimest lahti riietades võime põhjustada südameseiskumise, aga seal saab hakata kohe elustama,» kirjeldas arst. 

Seepärast ongi haiglaväliselt sageli kaks halba valikut – kas jätta külmad riided selga ja lasta inimesel edasi jahtuda või üritada need eemaldada ja tekitada südameseiskumise oht. «Soovitatakse inimest katta soojade esemetega, aga seegi sõltub juba temperatuurist ja sellest, kui kaugel on abi,» lisas Nõmm.