Podagrahaige vajab elustiilinõustamist ning regulaarset taastusravi

FOTO: panthermedia.net / Peter Werner

Kuna podagra on krooniline liigeshaigus, siis on ilmselt mainimatagi selge, et selle tulemuslikuks raviks ei piisa üksikutest taastusravi protseduuridest, kirjutab ITK õendusjuht Katti Kõrve Med24 portaalis.

Podagra on põletikuline liigesehaigus, mis kimbutab rohkem mehi ja vanemaealisi naisi. See avaldub kusihappetaseme tõusuna organismis ning korduvate valusate artriidiatakkidena, mis sagedamini esinevad suure varba põhiliigeses, aga ka teistes liigestes (kand, hüppeliiges, põlv jm).

Peamiselt satub patsient arsti juurde podagraataki vallandudes, mil on esmajoones oluline põletikuprotsessi ja valu vähendamine. Üks podagraatakk ei jää tavaliselt viimaseks ja siinkohal oluline, et patsient oleks järgmiseks korraks paremini valmis ehk teaks järgmist:

  • Kiireks esmaabiks kortikosteroidisüsti näol peaks pöörduma EMOsse, reumatoloogi või ortopeedi vältimatule vastuvõtule (juhul kui perearst ei süsti ise liigest).
  • Põletikulise liigese jahutamiseks peavad olema kodus külmaaplikatsioonid, mida ei või asetada otse nahale, vaid rätiku vahele, ja mida hoitakse liigesel maksimaalselt 15 minutit, et vältida kudede külmakahjustust. Seda võib korrata 30-minutiliste intervallidega.
  • Kodus peaks olema kättesaadav sobiv valuvaigisti, mille tarvitamisega kohe alustada. 
  • Valuvaigistav ravi peaks 10–14 päeva vältel olema regulaarne, st mitte oodata valu tekkimist ja manustada ravimit alles siis. 
  • Podagrahoo ajal on täielikult keelatud alkohol, mis pidurdab kusihappe soolade väljaviimist organismist. Järgima peab rangelt puriinidevaest dieeti.

Ägeda haigushoo vaibudes vajab inimene nii ravi kui ka elustiilialast nõustamist (valu vähendamine, puriinisisalduse jälgimine toidus, piisav vedelikutarbimine, kehakaalu jälgimine jm). 

Kehalise tegevuse tähtsust võitluses podagraga ei saa kuidagi alahinnata – see tagab parema vereringe, mis omakorda soodustab neerude ja soolestiku tööd ning tõhustab kusihappe väljutamist loomulikul teel. Samuti on liikumine oluline komponent kehakaalu kontrollimises, tugevama luu- ja lihaskonna säilitamises, ainevahetusprotsesside tõhustamises. 

Füsioteraapia eesmärgid ägedas faasis podagra korral on valu ja turse alandamine, liigeste liikuvuse ja lihasjõu säilitamine ning parandamine, aeroobse võimekuse säilitamine ja liigesekontraktuuride vältimine. Kõike seda saab saavutada vaid patsiendi hea koostöö korral, juhul kui ta on teadlik järgnevast:

  • Koormust tuleks piirata, anda liigestele rahu;
  • Kasutada võiks liikumise abivahendeid (tugikepp, küünarkargud, rulaator);
  • Liikumisel on abiks mugavad jalanõud, ortoosid ja tallatoed;
  • Valu ja turse korral peaks kasutama külmaaplikatsioone;
  • Abiks võib olla ka see, kui lamades tõsta haige jäse kehapinnast kõrgemale.

Tasakaalu ja koordinatsioonitreening aitab parandada rühti ja sellega raskusjõu ühtlast jaotumist keha liigestele, samal ajal ennetab kukkumistest põhjustatud luumurde, kõõlusvenitusi ja -rebendeid. Tasakaaluharjutusi tuleks teha regulaarselt kaks korda nädalas. 

Aeroobse võimekuse arendamiseks soovitatakse liikuda mõõduka koormusega vähemalt 30 minutit päevas ning vähemalt 3–4 korda nädalas. Sobivad kõnd, kepikõnd, vesivõimlemine, rattasõit, tantsimine. Suurema riskiga liigesekaebuste ägenemise suhtes on jooks, pallimängud, tennis, mäesuusatamine. Liigesehaige peaks vältima sagedast treppidest käimist, töötamist põlviliasendis ja sügavas kükkasendis ning hüppeid.

Treenimist peab alustama järk-järgult, vältides tugevat koormust haiguse ägedas faasis. Jälgida tuleks, et kui liigesevalu kestab pärast harjutuste tegemist kaks tundi ja enam ning liiges valutab veel ka järgmisel hommikul, siis tuleks analüüsida liikumisravi koormust ja võtteid. 

Loe taastusravist ja füsioteraapiast lähemalt Med24 portaalist. 

Tagasi üles