Psühholoog: miks ei reageerinud 17-aastase tapja sõbrad kuriteole

Mõrva eest üheksaks aastaks vangi saadetud Magnus. Foto: Facebook

ETV saade «Pealtnägija» tõi eile päevavalgele loo 17-aastasest paldiski noormehest, kes tappis 50ndates mehe, filmides toimunut ja jagades seda sõpradele suhtlusvõrgustikus. Sündmusest teadjad aga politseisse ei pöördunud.

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Rääkides Facebook live’ist (otseüleandest - toim.) ja vestlusest, mõjub seal ka grupidünaamika. Tekib küsimus, miks keegi neist ei öelnud, et selline teguviis on vale? «Võimalik, et grupi liikmed ei saanud aru, kui tõsine tervisekahjustus on tekitatud, arvasid, et uhkustatakse,» ütles psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel Postimehele. Ta lisas, et kui neil ka küsimus tekkis, ei pidanud nad mingil põhjusel sobivaks seda välja öelda või midagi ette võtta.

«Oma sõbra puhul väga raske uskuda ja välja öelda, et sa võib-olla tapsid inimese, mine politseisse – toimib omamoodi lojaalsus,» selgitas psühholoog. Samuti astub siin tema hinnangul mängu nn kõrvalseisja efekt – kui mingit kuritegu satub tunnistama mitu inimest, siis on sekkumise tõenäosus väiksem.

Konstabeli hinnangul on hirmutav üldisem mõttelaad, et ründan kedagi või teen kellelegi haiget – ja filmin seda samal ajal. «Ja tegelikult on kole ka see, et ka noormehe sõbrad ei näinud midagi veidrat selles, et ta tuleb kooli kelleltki võetud dressidega, kelle on kui mitte tapnud, siis vähemalt peksa andnud.»

Koolipsühholoogide ühingu juht Anu Pärn ütles Vikerraadio saates Uudis+ , et kui üksikisikuna mõistetakse sellised teod hukka, siis suuremas grupis kaob vastutuse tunne, eriti kui sa oled noor.

«Sa hakkad kartma, et kui sa midagi teed, siis võid olla järgmine, kelle peal seda kurja järgmisena tehakse. Teisalt on neid ehmatavaid videoid juba nii palju, et inimesed ei anna aru, kas see on reaalsus või rekonstruktsioon,» rääkis Pärn ja lisas, et tema hinnangul on kurja tegevad noored harva ekspressiivsed, pigem on nad koolis tavalised ja vaiksed.

Mis võib ajendada noort inimest niimoodi lööma ja pussitama – on see vanus, empaatia puudumine või hoopis midagi muud? «Tegelikult on loo kohta põhjalike järelduste tegemiseks vähe infot,» ütles Konstabel. Tema hinnangul on empaatia osas aga palju küsimusi - löömise ajal filmimine, riiete võtmine, paljud noahoobid ja järgmisel päeval surnu riietega kooliminek.

«Võiks ju mõelda, et empaatiline inimene peale kellegi nokauti löömist saab aru, et midagi läks väga valesti ja kutsub kiirabi. Chat-ist (sotsiaalmeedia vestlusest - toim.) selgub, et noormees aimas, et abi kutsumine oleks  soovitav tegevus – ta viitas, et läks tagasi, et seda teha – aga ta ei teinud seda,» selgitas Konstabel.

Psühholoog tõdes, et nii napi info põhjal ei saa mingil juhul oletada, kas tegemist võib olla psühhopaadiga. «Me ei tea noormehest muud, kui tema tegemisi ühel päeval ja seda, et tal oli koolis probleeme. Ainult selle põhjal silte ja diagnoosi panna ei tohi. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis ju tehti ja seal hinnati noormehe psüühika normipäraseks,» lisas ta.