Vähiravifondi tabas ennenägematu abitaotluste laviin

Annetused vähiravifondile. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Tänavu on vähiravifond «Kingitud elu» sattunud surve alla – vaid viimase kolme nädalaga esitati paarkümmend abitaotlust – korraga rohkem kui kunagi varem. 

Fondi nõukogu heakskiidu saanud 18 abitaotluse hulgas on eri vähivormidega inimesed üle Eesti, igaühe ravimile kulub 2000–6000 eurot kuus. Ehkki fond sai hetkel kinkida elulootuse 18 inimesele, kutsutakse kõiki üles vähihaigete võitlust kas või pisemagi püsiannetusega toetama, et keegi ei jääks hädavajaliku ravi ja lootuseta. 

Emakakaelavähiga võitlev 50-aastane tallinlanna Marju Maasik-Kütt saab jätkuvalt fondile toetuda võitluses emakakaelavähiga. 35-aastane pereema Maily Luberg saab fondi toel leukeemiaravi, millele kulub järgneval neljal kuul 57 000 eurot. Fond toetab ka 60-aastase Viljandis elava mehe neerukasvajaravi. 

Kuus inimest – 67- ja 87-aastased mehed ning neli naist vanuses 58, 59, 60 ja 79 – saavad tänu fondile soolevähiravi eri ravimitega. Neli inimest alustasid ravi nüüd, kahte toetab fond juba mõnda aega. 

Kolm keskealist meest ja kaks naist võivad fondile toetuda võitluses kopsuvähiga. Nende hulgas on Tartu pereisa Erik Saar, kelle ravi toetatakse igakuiselt juba 2016. aasta kevadest. Samuti on juba mõnda aega kestnud edukalt 49-aastase naise, 63-aastase naise ja 67-aastase mehe kopsuvähiravi. Kõik nad on saanud ravi toel täisväärtuslikku elulisa.  

Noorim patsient, kellele fond on viimastel nädalatel abikäe ulatanud, on 32-aastane naine Rae vallast, kellel on rinnas sarkoom. Jätkuvad ka 69-aastase maovähiga võitleva staažika klaveriõpetaja Anu Nahkuri ning maksavähiga võitleva 58-aastase Tallinna mehe ravi. Veel toetab fond 47-aastast pereisa võitluses Hodgkini lümfoomiga. 

Kooliõpetaja: tahaksin veel noored eksamile viia

59-aastane soolevähiga hädas õpetaja Kohtla-Järvelt, kelle ravisse panustab fond kolme kuu jooksul 7800 eurot, kirjutab järgnevalt:

«Oma raskest haigusest – käärsoolekasvajast – sain kahjuks teada liiga hilja. Ma lihtsalt ei tundnud sümptomeid ära ja kuna olin üsna vähe haige olnud, ei pööranud õigel ajal neile tähelepanu. 

2015. aasta suvi oli kehv – olin pidevalt tujust ära, väsinud ja teotahe oli kadunud. Augusti lõpus pöördusin perearsti juurde, ta tegi mõne analüüsi. Juba järgmisel päeval olin haiglas, mu hemoglobiin oli väga madal. Sain vereülekande ja loa 1. septembril koolis ära käia – olen klassijuhataja. Et siis haiglasse naasta. Uued põhjalikud uuringud näitasid, et mul on vähk.

Hakkasin sõitma Tartu vahet. Esimesed raviprotseduurid, siis operatsioon ja jällegi ravi. Juustest oli kohutavalt kahju. Aga peaasi – siirded olid kadunud. 

2017. aasta oli üsna rahulik, tundsin end normaalselt. Kuni augustis läbivaatusel öeldi, et asi on pöördunud halvemuse poole. Siirded olid tagasi ja juba mitmes organis. Jälle ravikuur, aga asi paistis hullemaks minevat. 

Siis saingi dr Andrus Mägilt ettepaneku teha taotlus vähiravifondile. Vahepealne ooteaeg, kui mingit ravi polnud, oli väga masendav. Nüüd olen juba kolm korda tablette võtnud ja tunnen end normaalselt. Loomulikult on vahel valud ja muud hädad. Aga mul on lootus! Ma tahan võidelda ja teen seda, sest nii palju on elus veel teha. 

Ma olen lesk, mul on kaks last ja kaks lapselast. Aga veel on mul noored, keda tahan viia eesti keele ja kirjanduse eksamile. Noortega on mul hea kontakt ja nad nii väga loodavad, et saavad minu käe all kooli lõpetada. Püüan neid mitte alt vedada – tänu teile. Olen enamuse ajast tööl käinud, välja arvatud ravipäevad. Ei kujutaks ette oma vaevadega kodus istuda, kool on minu tööteraapia. Suur tänu fondile ja annetajatele.»

Vähiravifond kutsub Eesti inimesi ja ettevõtteid panustama fondi jõukohase püsiannetusega, et kõik saaksid abi. Infot leiab fondi kodulehelt.