Sünnitamine eelmisel sajandil oli kollektiivne nagu kolhoositöö

FOTO: panthermedia.net / Craig Robinson

Sünnituse puhul on ajaloos vähemalt üks asi jäänud kindlaks – sünd ei küsi kuupäeva ega kellaaega –, laps tuleb siis, kui tuleb. Ida-Tallinna Keskhaigla ämmaemandad heidavad pilgu minevikku ning kirjeldavad, kuidas laste ilmaletulek on muutunud võrreldes eelmise sajandiga.

Paljud emad rõõmustavad täna sünnitusvalu leevendavate vahendite arengu üle, mida soovi korral kasutada võib, kirjutab ITK ajaleht. Samuti saab naine ise valida, millises asendis ta sünnitada soovib ning võib valida isegi vesisünnituse. Nõukogude ajal võisid naised sellest vaid unistada, samuti pidi arvestama, et värske ema peab haiglas olema nädala või rohkemgi. Kui kõik on ema ja lapsega hästi, võib tänapäeval koju saada juba kuus tundi peale sünnitust. Enamasti on siiski mõistlik tohtrite vaateväljas olla päev või kaks.

Eelmise sajandi alguses oli Keskhaigla sünnitusmajas suur probleem ruumikitsikus. Nii tuligi sünnitajad paigutada kirurgia- ja sisejaoskonda. Kuna kõikjal olid voodid hõivatud, lamasid noored emad peamiselt koridorides raamide peal. 1939.-40. aasta aruandes on kirja pandud 1699 sündi, millega sündis 1759 last. Samas mullu sündis ITK-s 4069 sünnitusega 4175 last.

Ema ja lapse oluline side

Sünnitamisest on tänaseks saanud loomulik, perekonda ühendav sündmus. Samas eelmisel sajandil isaks saanud mehed pidid leppima ooteruumiga, kus oli lubatud suitsetamine, või isegi haiglaesise tänavaga. Lapsega kohtuti kõige varem nädal pärast sünnitust, kui kaasale tuldi järele ning uksel ulatati isale teki sisse mähitud pamp.

Kõigile heas seisundis sündinud ajalistele lastele (k.a plaanilise keisrilõikega sündinud lastele) võimaldatakse tänapäeval kohe pärast sündi nahk-naha kontakt. See tähendab, et laps on vahetult peale sündi paljalt ema või isa rinnal. See aitab hoida imiku kehatemperatuuri stabiilsena, vähendab sünnitusjärgset stressi ning tugevdab ema-lapse sidet. Lisaks aitab see beebil kohaneda oma pere mikroflooraga, mis edaspidi tugevdab tema immuunsust välismaailma mikroobide vastu.

Müüdid ja muutused ühiskonnas

Kui vanasti saadi kinnitus rasedusest alles kuupuhastuse ärajäämisel, siis nüüdseks saab koduseid teste kasutades rasedusest teada juba pärast esimest nädalat. Loomulikult on vanastigi naised üritanud tähele panna teisi keha signaale, mis annavad märku, et arenemas võib olla uus elu. Nendeks on rindade tundlikkus ja suuruse muutus, iiveldus, eripärased söögiisud jm.

Nüüd saab raseduse ajal läbi viia eri uuringuid, mida ema ja beebi vajavad. Toetust ja teadmisi rasedusest ning vastsündinu hooldusest saab perekoolist, kus pakutakse võimalust osaleda rasedate võimlemises ja joogas. Lisaks on ümber lükatud paljud rasedusmüüdid, mis jätsid mulje, nagu rase oleks habras või nõrk. Nende müütide tõttu pidid rasedad loobuma paljudest tegevustest, ka käte pea kohale tõstmisest ja redelist ülesronimisest. Nüüd töötavad paljud naised pea sünnituseni välja ning igasugused piirangud on tõenduspõhised. 

Sellised arengud ei oleks saanud toimuda ilma muutusteta ühiskondlikus suhtumises. Rasedad ja sünnitamine ei ole enam tabuteema, protsessi kaasatakse isad ja tugiisikud, kellele on ette nähtud eraldi koolitused ja nõustamised. Ämmaemandad ja arstid toetavad ema ja last kogu raseduse vältel ning ka pärast sünnitust.

Üledesinfitseeritud keskkond

«Kui naisel oli, kellega rääkida, siis ta teadis midagi, muidu infot ei olnud. Sel ajal oli tavaline, et naine tuli kohale suhtumisega, et siin ma nüüd olen, ülejäänu on teie töö. Tänapäeval on naised väga teadlikud,» meenutas Ilona Poopuu, kes on ITK-s töötanud alates 1969. aastast.

Kümme aastat hiljem tööle tulnud ja 20 aastat ämmaemandana töötanud Leili Pärnpuu lisab, et toona käis kogu töö Moskvast tulnud käskkirjade alusel. See nägi ette, et kui naine tuli osakonda, määriti ta kõigepealt joodiga kõigist strateegilistest kohtadest kokku. «Peale sünnitust tehti ta kokku briljantrohelisega, lapseke samamoodi. Sünnitus toimus steriilsetes tingimustes, kogu inventar (voodid, siibrid, aparatuur) kloramiinitati, põrandad klooritati. See tähendas igal sammul meeletut desinfitseerimist, aga see ei tähenda, et haigusi poleks olnud,» kirjeldas ta. 

Kogu käsitlus rasedusest oli teistsugune, äärmiselt üledesinfitseeritud. «Selleks, et tõkestada mikroobide ja bakterite levikut, pidi sünnitamine olema nagu operatsioonitoas – kontrolliti õhku, põlesid bakteritsiidsed lambid, mis hävitavad mikrofloorat. Ämmaemandad käisid ringi nagu tondid, maskid ees, rohelised kitlid seljas ja mütsid peas, ainult silmad paistsid välja,» lisas Pärnpuu. Kogu sünnitusmaja lehkas ainult desinfektsioonivahendite järele – kloor, kloramiin, piiritus, eeter. 

Kui Poopuu 1969. aastal alustas, oli sünnitusmajas kaks sünnituspalatit, igas neli voodit. Sünnitada sai seega kaheksa naist korraga. «See oli kollektiivne nagu kolhoositöö. Nüüd on omaette palatid, valivad ise asendi ja jääb väga kodune tunne.» Pärnpuu hinnangul on tänastel noortel raske ettegi kujutada, millised olid nõukogude ajal sünnitamise reeglid. «Naised olid madalamad kui muru – nende jaoks olid vaid keelud. Kardeti mikroobe ja palatis ei tohtinud olla lilli ega söögipoolist.»

Sünnitamine muutus vene aja lõpus, tekkisid eraldi palatid, kus naised valutasid ja sünnitasid. Siis hakkasid ka meesterahvad sünnitusele ligi saama. «Nad ei olnud ettevalmistatud ja neile tuli tihti abi anda. Aga hea oli, et nad said sünnitusel viibida,» rääkis Poopuu.

Ka ämmaemanda roll on tema sõnul 180 kraadi muutunud, kuigi naine tunsid juba toona uhkust, et on selle kutse valinud ning palju lapsi ilmale aidanud. «Hell tunne tekib – ämmaemanda töö on hea töö, raske, aga hingele,» lisas ta. 

Tagasi üles