Naine, kes peitis oma moonutatud paremat jalga peaaegu kogu elu, lasi selle lõpuks amputeerida ning tunneb ennast märksa vabamalt.
Naine lasi oma kängunud jala amputeerida ning naudib uut elu
32-aastasel Kristy Wimberlyl diagnoositi haruldane seljaajukasvaja juba kuue aasta vanuselt, kirjutab Fox. Närvid, mis ühendasid seljaaju jalaga, said kasvaja eemaldamise käigus kannatada ning seetõttu lakkas tema parem jalg kasvamast samamoodi nagu vasak. Kuna naine oli operatsiooni ajal alles kasvueas, viis närvikahjustus lõpuks selleni, et tema parem jalg oli viis sentimeetrit lühem kui vasak ning kõndimine äärmiselt ebamugav.
Wimberlyt kutsuti koolis sandiks ja lombakaks. Kuna 19 operatsiooni parema jala taastamiseks ei aidanud, muutus kängus jala varjamine noorele naisele kinnisideeks. Pärast iga kirurgilist sekkumist pidi naine kuude kaupa kasutama ka ratastooli. Kuna tal oli oma jala pärast häbi, loobus ta täielikult lühikeste pükste ning kleitide kandmisest isegi südasuvel.
Naise elu muutus alles möödunud suvel, juulikuus, mil ta otsustas lasta parema jala amputeerida. Operatsioon viidi läbi St. Clare haiglas ning täna näitab naine uhkusega oma kõrgetasemelist bioonilist jalga.
«Ma polnud lühikesi pükse kandnud juba 20 aastat. Kui kandsin kleiti, pidi see olema alati ülipikk ja tundsin end isegi siis ebamugavalt. Missouri suved on aga alati ülipalavad,» meenutas ta. Wimberly väitis ka avalikke üritusi, sest pidi neil viibides tingimata kandma pükse ning palaval päeval higistas ta seepärast tohutult.
«Amputeerimise otsus on parim valik, mille olen teinud, see on täielikult muutnud mu enesekindlust,» saab ta täna öelda. Seda kinnitavad ka tema abikaasa Don (30) ja tütar Eva (4). Naise abikaasa usub, et elumuutus on teinud temast tugevama inimese ning nüüd saab naine aktiivsemalt veeta ka oma tütrega.
Kristy Wimberly bioonilist jalga saab juhtida isegi nutitelefoniga ning lülitada seda eri režiimidele nagu jooksmine, tennisemäng jm. «Ma pole kunagi varem olnud võimeline midagi sellist tegema. Nüüd tahan tagasi teha need aastad, mis ma vahele jätsin. Kui vaatan vanu pilte oma koledast jalast, siis ma ei kahetse midagi, pigem ainult seda, et ma seda (amputeerimist – toim.) juba varem ei teinud,» nentis naine.