Keerukas diabeet tekitab rahvasuus mitmeid müüte

Diabeetik mõõdab veresuhkrut.

FOTO: Peter Jobst / Panthermedia / Scanpix

Nii I kui II tüüpi diabeedid on pärilikud, ent esimest ei saa kuidagi ennetada, teise tekkel mängib aga suurt rolli elustiil. Juba kahe diabeeditüübi eristamine võib inimeses segadust tekitada.

Umbes üheksa protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast põeb diabeeti ehk on rahvakeeli suhkruhaiged, kirjutab Haigekassa blogi. Ekslikult on levinud müüt, et diabeet tekib liigsest magusasöömisest. Tegelikult on see krooniline haigus, mis tekib siis, kui organism ei tooda piisavalt insuliini või ei suuda seda enam õigesti kasutada. Insuliin on hormoon, mida valmistatakse kõhunäärmes ja mis on igale inimesele vajalik selleks, et keha rakud saaksid ära kasutada veresuhkru ehk glükoosi.

I tüüpi diabeet ei teki kunagi liigsest magusasöömisest ja seda ei saa ära hoida. Seda tüüpi diabeedi puhul ei tooda organism enam insuliini. II tüüpi diabeedi puhul kõhunääre küll toodab insuliini (vähemalt haiguse algusjärgus), kuid organism ei oska seda veresuhkrutaseme reguleerimiseks kasutada.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla endokrinoloog-ülemarst Anu Ambos selgitas, et II tüüpi diabeet on hiilivalt algav, päriliku eelsoodumusega krooniline haigus. «Kui emb-kumb vanematest või õde-vend on diabeetik, on ka selle inimese diabeedirisk umbes 30 protsenti,» sõnas ta. Kuna haigus algab tasahilju ja vaevusteta, tuleks pärilikkuse faktori olemasolul alates 45. eluaastast ka hea enesetunde puhul aeg-ajalt veresuhkru taset kontrollida.

II tüüpi diabeet esineb enamasti ülekaalulistel täiskasvanutel, mis tähendab, et seda saab ennetada ja kontrolli all hoida normaalkaalus püsimisega. Igapäevaselt vähemalt 30 minutit liigutamist vähendab selle tekkeriski peaaegu poole võrra. Haigestunute jaoks on need faktorid sama olulised kui arsti määratud ravimid, rõhutas Ambos. Toitumise juures on oluline osata hinnata süsivesikute, küllastamata rasvhapete ning kiudainete hulka eri toiduainetes.

Abiks on ka perearst, kes saab hinnata patsiendi diabeediriski. Mida suurem on haigestumise risk, seda rohkem tuleb oma tervise hoidmisesse panustada. Patsiendile sobiva füüsilise koormusega tegevus peaks toimuma vähemalt kolmel päeval nädalas ja selle sobivuse osas tuleks konsulteerida oma arstiga. Igasuguse füüsilise koormuseta päevi ei tohiks järjestikku olla üle kahe.

Kui diagnoos on juba pandud, on arsti sõnul on enamlevinud müüt, et diagnoos tähendab automaatselt pimedaks jäämist ja vajadust dialüüsi järele. Ambos tõdes, et kuigi need riskid on olemas, on haigust võimalik ravimitega edukalt kontrolli all hoida. Väga oluline on lisaks veresuhkrule silmas pidada südame- ja veresoonkonna haiguste riskitegureid, (kõrge vererõhk, kolesteroolitase, suitsetamine jm).

«Nendega on oluline tegeleda, et vältida infarkti või ajuinsulti,» selgitas arst haiguse mõju kogu organismile. Diabeediga koos esineb sageli kõrgvererõhktõbi, mis on enamlevinud südame-veresoonkonnahaigus Eestis.

Möödunud aastal viidi Eesti perearstide juures Haigekassa koordineerimisel läbi audit, millest selgus, et patsientide jälgimisel peetakse tähtsaks veresuhkru kontrolli ja vererõhu jälgimist. Rohkem võiksid arstid hinnata patsiendi kehakaalu, aga oluline on hinnata ka tema jalgade seisu. See on tähtis juba diagnoositud diabeedi puhul, et vältida jalahaavandite teket, mis võivad diabeediga kaasneda.

«Hea oli näha, et enamik patsientidest olid perearsti määratud raviga heas seisus,» ütles Ambos ning avaldas lootust, et uus II tüüpi diabeedi ravijuhend (2016) julgustab perearste veelgi paranenud ravivõimalusi kasutama. Järelauditi tulemused tõestavad seega perearstide suutlikkust raske haigusega patsiente igati toetada.

Tagasi üles