Perearst Karmen Joller: arsti ülesanne ei ole inimest vägisi ravida

Aasta arsti tiitli pälvinud Karmen Joller töötab Tallinnas Kivimäe perearstikeskuses.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees

Perearst Karmen Joller ütles ajakirja Perearst intervjuus, et inimest ei saa vastu tema tahtmist ravida, küll aga saab arst teda suunata ja nõustada. Seda on ta püüdnud ka ühiskonnas olulistel teemadel sõna võttes teha. 

Olete väga palju avalikkuses sõna võtnud. Mida ütleksite nendele kolleegidele, kes tahaksid meedias arvamust avaldada, aga julgusest jääb puudu?

Kõigepealt peab mõtlema sellele, miks ei julge sõna võtta. Tavaliselt kardavad inimesed avalikult arvamust avaldada kahel põhjusel. Esimene mõte on neil tavaliselt see, et olen loll ja nõme. Aga mina arvan, et kui inimene on ülikooli lõpetanud, siis ta ei saa rumal olla. Teiseks kardetakse, et ajakirjanik sööb nad ära. Võin oma kogemusest öelda, et ajakirjanikud ei söö inimesi. Kui on ikka normaalne ja positiivne teema, siis on ajakirjanikud täitsa toredad. 

Enne avalikkuses esinemist vaatan alati teadusuuringute andmebaasidesse ja loen, kas on mingeid uuendusi teema kohta, millest mind rääkima on kutsutud – selleks, et saaksin jagada kõige uuemat infot. 

Sotsiaalmeedias ja kommentaariumites süüakse arvajad niikuinii ära. Selle pärast pole vaja muretseda – nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Las nad siis õiendavad seal. Kui internetikommentaare lugeda, siis on ju kõik arstid vähemalt osade kommenteerijate meelest ebaprofessionaalsed, rumalad, lohakad jne. 

Kas Eesti meditsiinisüsteem on selline, milles töötamine pakub rahuldust ja võimaldab patsiente hästi ravida? 

Perearstina on küll hea töötada. Aga ma ei kujuta ette, et töötaksin kellegi alluvuses, kes minu tööd korraldab – näiteks haiglas või polikliinikus. Mulle meeldib ikkagi perearsti vabadus oma tööd ise korraldada. Aga ega me nii vabad ka ole, nagu mõned arvavad – pean siin silmas finantsvabadust –, et töötad neli tundi päevas ja siis lähed koju, võtad dividende välja ja sõidad vinge autoga reisile. 

Eesti meditsiinis on peamine mure, millepärast arstid ära lähevad, töökorraldus. Aga see on muutunud paremaks. Ma proovin ka ise sellele kaasa aidata oma tööga Tallinna perearstide ja Eesti perearstide seltside juhatustes.

Mis on arstitöö juures kõige keerulisemad hetked?

Saan siin tuua näite tänasest päevast (intervjuu toimumise päev – toim.), kui pidin just haiglast tulnud, ennast halvasti tundva ja nutva lapse jälle haiglasse tagasi saatma. Ma näen, et laps on kurb, ta ei saa veel nii hästi aru, mis tal viga on ja miks tal on nii paha olla. Tahaksin talle öelda, et mine parem koju, kuhu ta nii väga tahab minna, aga ei saa. Sooviksin, et see laps oleks rõõmus, aga pean talle hoopis valusat protseduuri tegema. See on kurb ja raske. 

Keerulisi hetki ikka tuleb ette. Näiteks raske haigusega patsient, kellele peab seda selgitama. Teinekord on patsient saanud diagnoosi EMO-s või eriarsti juures, ta tuleb minu vastuvõtule ja siis ma pean uuesti asjad üle rääkima, sest seal ei jää inimesele kõik meelde. Olen isegi arsti juures käies tundnud, et kõik kuuldu ei jää meelde. Kabinetis saan justkui kogu jutust aru, aga uksest välja astudes avastan, et ei mäletagi päris täpselt, mida see arst siis rääkis. Ja ma ise olen veel arst!

Praegu on väga kuum teema vaktsineerimine. Kuidas leiate endas jaksu ja meelekindlust, et arutleda ja argumenteerida mõnikord täiesti jaburate arusaamade üle?

Ma arvan, et mul oleks raske rahulikuks jääda siis, kui minu vastas istuks inimene, kes ei ole üldse valmis kuulama ja diskuteerima. Samas leian, et ma ei pea kedagi ümber veenma. See ei ole üldse minu ülesanne. Minu ülesanne on teavitada. 

Paljud noored emad, kes tulevad oma väikse lapsega perearsti juurde, on pigem kahtlejad, mitte veendunud vaktsiinivastased. Mõned muidugi on ka sellised, kes ütlevad kohe, et nad ei vaktsineeri, ükskõik, mida talle räägitakse. Nendega tahan ma enne allkirja võtmist sellest teemast pikemalt vestelda. Uurin, millised on inimese põhimõtted, kuidas ta asjadest aru saab. Ma esitan küsimusi ja püüan selgitada enda seisukohti. Ja kui inimene soovib seda kuulata, siis ta kuulab. Aga ma vähemalt pean seda patsienti teavitama, sest muidu see ei ole teavitatud nõusolek. Kui minu patsient siiski otsustab mitte vaktsineerida, siis austan tema otsust.

Selgitan sageli ka seda, et vaktsiini tootmist kompenseerib riik ja see on väga kallis. Riik kontrollib väga hoolikalt, kuhu enda raha kulutab. Riik tahab endale terveid maksumaksjaid, ta ei taha maksta haigushüvitisi, invaliidsushüvitisi, ta ei taha töötajana kaotada inimest, kes peab põetama teist inimest. Riik on välja arvutanud, et vaktsineerimata jätmisel on suuremad kulud kui vaktsineerimisel. Nii lihtne see ongi.

Kahtlejat aitab mõjutada ka see, kui selgitan talle, et ega mina ole otsustanud, mille vastu inimesi vaktsineerida, vaid vaktsineerimisekalendri on pannud paika Eesti parimate ekspertide komisjon, kes on väga hoolega vaaginud vaktsiini toimeid ja kõrvaltoimeid, samuti seda, kas vaktsiin on efektiivne ja millal ning milliste näidustuse korral seda kasutada. See ei ole lihtsalt ühe arsti otsus, see on terve teadlaste meeskonna otsus. 

Kui tihti näete patsiendiga suheldes, et ta võtab küll arsti nõuandeid mingil määral kuulda, aga tegutseb siiski enda parima äranägemise järgi?

Selliseid patsiente on ikka, neid on alati. Arsti ülesanne ei ole inimest vägisi ravida. Arst saab inimest õpetada ja suunata. Aga kui inimene ei soovi seda ravi, mida arst oma parimate teadmiste juures saab pakkuda, siis on see tema otsus. 

Põhjused, miks inimene kas siis osaliselt või üldse arsti ei usalda, on erinevad. Eks arsti juurde on ka tegelikult raske minna. Patsient on seal alati nõrgemas positsioonis. See võib talle teinekord mõjuda traumeerivalt. Ma ei teagi, äkki siis alternatiivmeedikud on paremad suhtlejad. Meil, arstidel, ei olegi alati aega nii palju patsiendiga suhelda. Me vaatame arvutiekraanilt patsiendi varasemaid terviseandmeid ja püüame end korralikult tema taustainfoga kurssi viia, et talle parimat nõustamist ja ravi pakkuda. Patsiendile aga tundub, et me ei soovi või ei oska suhelda.

Loe intervjuud täismahus Med24-st.

Tagasi üles