Dementsuse diagnoosini jõuab Eestis väga väike osa haigetest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paljud haiged jvad diagnoosita.

FOTO: Panther Media/Scanpix/Scott Griessel

Dementsus on erinevaid haigustunnuseid koondav sündroom, mis häirib inimese argitoiminguid. See võib olla põhjustatud mitmetest haigustest ning selle levimus kasvab koos eaka elanikkonna suurenemisega.

Autorite sõnul on dementsuse temaatika viimase kümne aasta jooksul päevakorda tõusnud nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis, kirjutavad ajakirja Sotsiaaltöö värskes numbris teadlased Merle Varik, Kai Saks ja Marju Medar.

Näiteks on kogukonna, omavalitsuste, erialaspetsialistide ja riigi tasandil hakatud rääkima dementsusega inimeste omaste hoolduskoormuse vähendamisest, toetavate teenuste kättesaadavuse parandamisest ja täienduskoolituste vajadusest. Valitsus on otsustanud toetada kompetentsikeskuse loomist ning arendada hoolekandetöötajate täienduskoolitust. On asutatud MTÜ Elu Dementsusega, mis koondab nii omakseid kui ka spetsialiste.

Samas toovad autorid välja, et kui riiklik dementsuse strateegia on olemas 30 Euroopa riigis, siis Eesti paraku nende hulka ei kuulu. Epidemioloogilisi uuringuid dementsussündroomi kohta ei ole Eestis seni läbi viidud ning haigusstatistika ei kajasta tegelikku olukorda: diagnoosini jõuab väga väike osa haigetest. Autorid eeldavad, et kui dementsussündroomi levimus meie riigis on sarnane teiste Euroopa riikide näitajatega, siis võiks Eestis olla arvutuslikult kuni 13 000 dementsusega inimest.

Rahvusvaheliste uuringute andmetel hooldatakse ligi 75 protsenti dementsussündroomiga inimestest kodus. Omastehooldajatel lasub seega suur koormus ja vastutus. Eesti uuringutele tuginedes toob lähedasele hooldajaks olemine kaasa psüühilise- ja füüsilise ülekoormuse ja rollikonflikti ning ebakindluse hoolduse järjepidevuse ja kättesaadavuse suhtes. 

Rahvusvahelise teadusprojekti RighTimePlaceCare (2010–2013) tulemuste põhjal on võrreldes seitsme Euroopa riigiga omastehooldajate koormus Eestis kõige suurem, dementsusega inimeste professionaalne hooldus 2–5 korda vähem rahastatud, halvasti kättesaadav ja vähe koordineeritud, laiendamist vajab ka teenuste valik.

Merle Varik viis 2017. aastal läbi uurimuse, et saada ülevaade dementsusega inimeste omastehooldajate kogemustest ja nende muutuvatest vajadustest. Ta viis läbi intervjuud 16 omastehooldajaga, kes jagasid oma hoolduskogemusi ning pakkusid välja teenuseid ja tegevusi, millega saaks omastehooldajaid võimestada.

Uurimusest selgus, et omaksed hakkavad otsima professionaalset abi siis, kui dementsus süveneb ning inimesel on tekkinud juba tõsisemad probleemid. Kõigis intervjuudes rõhutati, et esmajoones tunti vajadust info järele, mis aitaks mõista, mida diagnoos endaga kaasa toob. Puudust tunti ka nõuannetest ja soovitustest, kust abi saada ning kuidas oma lähedast hooldada.

Pereliikme haigestumine muudab ka pere omavahelisi suhteid ja senist elukorraldust. Lisaks uuele hooldaja rollile tuleb täita oma seniseid rolle, millega tihti kaasneb koormatus ja emotsionaalne pinge. Sageli on hooldajaks üks kindel lähedane, kes võtab hooldusega seotud otsuste eest vastutuse.

Pinge tõusu kogetakse siis, kui eakas ei saa enam argielu toimingutega hakkama või muutub agressiivseks. Selles etapis otsitakse olukorrale lahendusi ja kombineeritakse neid omavahel, kasvab vajadus lisainfo ja toetuse järele. Hoolduskoormus mõjub negatiivselt ka omastehooldajate tervisele, neil võib esineda stressi sümptomeid ja ka depressiooni. Kui hooldaja töötab täiskoormusega, siis töötab ta topeltkoormusega.

Pereliikme haigestumine muudab ka pere omavahelisi suhteid ja senist elukorraldust. Lisaks uuele hooldaja rollile tuleb täita oma seniseid rolle, millega tihti kaasneb koormatus ja emotsionaalne pinge. Sageli on hooldajaks üks kindel lähedane, kes võtab hooldusega seotud otsuste eest vastutuse.

Pinge tõusu kogetakse siis, kui eakas ei saa enam argielu toimingutega hakkama või muutub agressiivseks. Selles etapis otsitakse olukorrale lahendusi ja kombineeritakse neid omavahel, kasvab vajadus lisainfo ja toetuse järele. Hoolduskoormus mõjub negatiivselt ka omastehooldajate tervisele, neil võib esineda stressi sümptomeid ja ka depressiooni. Kui hooldaja töötab täiskoormusega, siis töötab ta topeltkoormusega.

Tagasi üles