Psühhiaater Jüri Ennet seletab: mis teeb inimesest psühhopaadi

Ida-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Jüri Ennet.

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Psühhopaatia on psüühiline häire samamoodi, nagu depressioon, ärevus või bipolaarne käitumishäire. Sõna psühhopaat kasutatakse liialt tihti negatiivses tähenduses, arvab psühhiaater.

Psühhopaatia on vaimse tervise häire, mida tuleb vajadusel ravida. Psühhiaater Jüri Ennet usub, et kuigi negatiivsed persoonid jäävad paremini vaatevälja ja saavad rohkem tähelepanu, siis võivad psühhopaadi iseloomujooned inimesele ka kasuks tulla. 

Õigesti suunatud ja kasutatud psühhopaatilised käitumisjooned nii nimetatud positiivses keskkonnas annavad meile positiivsed kangelased, hästi toimivaid kaasmaalasi, räägib Ennet. «Selline inimene jõuab ametiredelis kõrgele, temast tuleb külavanem, ettevõtte liider, kontrollkomisjoni juhtfiguur, minister ja Presidentki.»  

Psühhiaater rõhub, et kõik oleneb nii erinevate isikuomaduste osakaalust kui ka keskkonnast, mis konkreetset inimest ümbritseb ning kuidas tegutseda võimaldab. «Psühhopaatilisi käitumisjooni,  käitumismustreid esineb teataval määral meil kõigil – seetõttu me nii erinevad olemegi, seetõttu oleme aegajalt enda sisemaailmas probleemiks endale ning meid ümbritsevas maailmas, sotsiaalses keskkonnas, probleemseks teistelegi. Psühhopaatilised isiksusejooned ei esine arsti sõnul kunagi eraldiseisvana, neid võib võrrelda pigem iseloomu joontega või kalduvustena, käitumismustrina.  

Psühhopaatia klassifitseerub psühhiaatrias täiskasvanu käitumis- ja isiksusehäirete häireterühma alla, rääkis Ennet. Samas kategoorias on ka impulsihäired, näiteks mängurlus ning mitmed seksuaalsed kalduvused. Kolmas rühm ongi spetsiifilised isiksuse – ja käitumise iseärasused – millest eelnevalt juttu oligi. Ennet toob mõned näited.  

«Paranoiline isik on kahtlustav, umbusklik, usub, et kõik tahavad talle halba, teeb väikesest asjast suure tüli, tal on kalduvus ennast väga tähtsaks pidada. Õiges proportsioonis ja õiges sotsiaalses keskkonnas on see kasulik. Kui need omadused segavad inimest ennast ja ka teisi, ei ole isiku poolt ratsionaalselt juhitavad, siis tuleb teda ravida ning inimesele ka sobilikumat keskkonda võimaldada. 

Skisoidne isiksus elab kui klaaskupli all. Tema jaoks ei eksisteeri teisi inimesi, nende tundeid ega huvisid – kõik see jääb ju nn kupli taha.  Enneti sõnul suudavad sellised inimesed leida oma koha eraldi olles ja suudavad väga efektiivselt töötada üksinda olles, kui ei pea liigselt teiste inimestega kokku puuduma. Düssotsiaalse isiku hingeelu jaoks ei ole olemas kirjutatud seadusi ning kirjutamata ühiselureegleid ega üldsuse poolt aktsepteeritud arusaamu. Need on inimesed, kes satuvad igasugustesse pahandustesse ja korrarikkumistesse, sest neile ei jõua lihtsalt kohale, et nii ei tohi teha.  

Histriooniline inimene vaevleb pideva tähelepanuvajaduse käes. «Need on inimesed, kes katsuvad iga hinna eest pildil olla ja kui see mõne tavalise võttega ei õnnestu, laskutakse ekstreemsustesse,» rääkis psühhiaater. Samal ajal iseloomustab see joon ka paljusid näitlejaid, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi. Soov olla märgatud tuleb tema sõnul kiitusevajadusest. Häid sõnu ei jätku kunagi kõigile piisavalt ning see allasurutud vajadus tunnustuse järele tingib ka histrioonilise käitumise. 

Ebastabiilset isikut iseloomustab impulsiivsus, ettearvamatus, ka vihapursked ja ettearvamatud vägivallaaktid. Kui keegi teda kritiseerib, võib ta vastata ootamatult ja äkiliselt. Vältiv isik tegutseb aga vaikselt ja vagusi. Ta kardab paaniliselt igasugust kriitikat ja tõrjumist, ei taha kellelegi jalgu jääda ning väldib seetõttu igasugust tähelepanu ja kontakti inimestega. 

Psühhiaater Ennet usub, et psühhopaatilisi isiksuseomadusi iseenesest süüdistada ei saa. «Need on paljudes inimestes olemas ning just seetõttu ongi meil juhid, poliitikud, usutegelased ja igasugused muud silmapaistvad isikud,» rääkis ta. See, kas psühhopaatiliste omadustega inimesest kujuneb negatiivne või positiivne kangelane, oleneb suuresti keskkonnast ja inimese teistest iseloomujoontest. Kui skisoidsed, histrioonilised või paranoilised mõtted hakkavad inimest valitsema viisil, kus tal endal ei ole enam vajalikku kontrolli nende üle, tekivad probleemid – ka meditsinilised, sotsiaalsetest rääkimata. 

Kindlasti ei ole olemas mingit kindlat ainuravimit, mis haiguslikku psühhopaatiat raviks. «Osa pingeid annab maha võtta ravimitega, teine osa füüsilise aktiivsusega, kolmas keskkonna muutmisega. 

Inimese kehaline ja vaimne tervis on Enneti sõnul  tihedalt omavahel seotud, seega - spordi kaudu on vägagi võimalik ka oma vaimset poolt mõjutada, kujundada ja treenida. Psühhiaatrilise ravi puhul ei saa kunagi rääkida ühest põhjusest ja tagajärjest. Ravim on vaid väike osa inimese mõjutamisel. Inimsuhted ja sotsiaalne keskkond on oluliseks «tabletiks». 

Vajalikul määral tunnustust, koosmeelt ja koostööd – see hoiab tervise rajal nii indiviidi kui ka ühiskonna. Seda vajavad nii meie «kangelased» – pahapoisid, et paranemise teele suunduda, kui ka rahva ja riigi kangelased, et nendena püsida.  

Tagasi üles