/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/15/7689661t1h3866.jpg)
Kes kõdi hirmsasti kardab, teab ka, et see ajab kontrollimatult itsitama. Huvitaval kombel pole teadus tänaseni selgeks teinud, mis täpselt sel puhul naerma ajab.
Miks me kõdi tundes naerame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi teadus ei saa täpselt määratleda, mis kõditamisel naerma ajab, sest see hõlmab mitmeid neuroloogilisi ja meelelisi tegureid, rääkis Health24 portaalile molekulaarbioloogia- ja geneetikaprofessor dr Emily Grossman.
Bioloogia vaatepunktist ei olegi tegelikult nahal spetsiifilisi kõdiretseptoreid, lisas meditsiinifüsioloog dr Derek van Vuuren. «Pigem tundub, et kõdi tundmine on seotud valu ja puudutust tundvate retseptorite kombineerumisega,» sõnas ta.
Dr Grossman selgitas, et nii kõditamine kui ka naermine aktiveerivad ajus piirkonna, mis kontrollib nii näo liikumist, häält kui ka emotsionaalseid reaktsioone. Kuna esmalt tunneme kõdi, võibki see signaal ajule meid ka naerma ajada. Dr van Vuuren lisas samas, et see pole seotud sama ajupiirkonnaga, mis paneb meid näiteks anekdoodi üle naerma, vaid signaalid nii nalja kuuldes kui ka kõdi tundes on suunatud eri ajupiirkondadesse.
Teadlased usuvad, et kõditamine aktiveerib ka ajupiirkonna nimega hüpotalamus, mis reguleerib kehatemperatuuri, näljatunnet, väsimust, intiimkäitumist ja kiireid instinkte. Saksamaa Tübingeni ülikooli teadlased on ka oletanud, et hüpotalamuse stimuleerimine aitab kehal ette näha valu. See on ka põhjus, miks suures kõditamishoos võib inimene automaatselt karjatada, kõditajat kogemata lüüa või muul järsul moel reageerida. Teadlased oletavad, et reaktsioon kõditamisele pärineb väga ammusest ajast ning see on justkui kaitsemehhanism, mis näitab «ohvri» alistumist ning üritab ennetada haigetsaamist.
Kõdile on enim tundlikud teatud piirkonnad nagu kõht, jalatallad, kaenlaalused ning kaela ümbrus, ent ometi ei õnnestu meil iseennast eriti kõditada. Miks? Dr Grossman selgitas, et selle kohta teeb väikeaju juba eeldusi, milline võiks see tunne olla ning kus väljenduda. See tähendab, et meie oma aju hakkab kõditunnet juba maha suruma ning see pole enam nii ootamatu. Kuna aju filtreerib pidevalt välja ebaolulist teavet, siis ei hakkagi ta sisuliselt aega raiskama reaktsiooni peale, mille saaksid enese kõditamisest.
Kui oled suur kõdikartja, soovitavad teadlased asetada oma käed kõditaja käte peale. See võimaldab ajul paremini ette ennustada tunnet, mis võiks kõditamisest tekkida ning seeläbi ka sellest tekkivat tunnet veidi alla suruda.