Teeme selgeks: kas rasvumist soodustab vaid lodev elustiil või on mängus ka geenid?

Ülekaalulised Eestis

FOTO: graafika: Alari Paluots

Kuigi rasvunu peale on lihtne näpuga näidata, et ta on end paksuks söönud, ei ole tingimata igaühele antud häid geene, tahtejõudu ning rasvumist ennetavat keskkonda.

Söögiisu reguleerivad ka kaks hormooni: leptiin, mis annab ajule signaali küllastustundest, ning greliin, mis annab tunnistust näljatundest. Kui leptiin on defektne ning aju ei saa signaali, et kõht on täis, siis inimene sööbki kogu aeg. «Neid lapsi on olnud küll, kes on 2–3-aastased ja kaalunud 80 kg selle tõttu, et neil leptiin puudub või on defektne,» nentis Veidebaum. Seega on selliseidki füsioloogilisi mehhanisme, mis määravad ära, kas inimesel on tõenäosus rasvuda.

Soodumuse ülekaaluks tekitavad ka keskkond, pere ja käitumismustrid. Mida väiksem on laps, seda suuremat rolli mängib tema käitumises geneetika. Vanemana suudab ta juba rohkem oma käitumist kontrollida ning paremaid toiduvalikuidki teha.

Laste puhul kehtib reegel, et kui rämpstoit pole nii kättesaadav – näiteks koolis müügil –, siis ei pruugi ka tekkida kaaluprobleeme. Veidebaumi hinnangul teavad lapsed hästi, mis on ebatervislik ja mis mitte, aga kui küsida, mis neile päriselt maitseb, valitakse alati ebatervislik. «90–95 protsenti lastest ütleb, et brokoli pole inimtoit, aga suuremana söövad seda küll,» tõi ta näite.

Lapse toitumisharjumusi saab pere mõjutada umbes 12. eluaastani, murrang tuleb aga teismeeas, mil sõprade arvamus muutub tähtsamaks kui vanemate pakutu. Kui see aeg möödub, hakkab osa noori oma toitumist jälle kontrollima.

Tagasi üles