Noor naine ajas eluohtliku veremürgistuse sümptomid sassi pohmelliga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Abi Bannatyne.

FOTO: /Caters News Agency

34-aastane kahe lapse ema Abi Bannatyne peab tänama õnne, et kutsus endale kiirabi, mitte ei jäänud kindlaks arusaamale, justkui oleks tema halva enesetunde tekitanud pohmell.

Möödunud sügisel käis Bannatyne Prantsusmaal sõbra pulmas ning pidutses kõvasti, kirjutab Daily Mail. Seda pidas ta ka põhjuseks, miks tal olid järgneval hommikul külmavärinad. 24 tunni möödudes oli aga naine juba EMO põrandal maas, värises ning nägi silme ees hallutsinatsioone. Tal oli 42° C palavik, mis pani ta elu suurde ohtu. Nimelt oli naisel kuseteede põletik põhjustanud sepsise ehk veremürgistuse. Naine soovib alles täna oma lugu jagada, et tõsta teadlikkust sepsise kohta.

«See oli tõesti hirmutav kogemus ning mõtlen seni õudusega, et asi oleks võinud palju halvemini lõppeda,» tõdes ta. Isegi oma isale, miljonärist šoti ettevõtjale Duncan Bannatynele julges ta sellest rääkida alles päevi hiljem, mil naise seisund oli stabiilsem. Kuna isa oli samal ajal teises riigis puhkusel, ei tahtnud tütar teda muretsema panna.

Sepsist peetakse vaikseks tapjaks. See vallandub organismis siis, kui mingisugune infektsioon tekitab kehas põletikureaktsiooni. Kuna põletik levib kiiresti üle kogu organismi, võib välja areneda septiline šokk, mis on üsna sage surmapõhjus. Kui sepsis avastatakse piisavalt vara, saab selle antibiootikumidega kontrolli alla võtta. Sepsise puhul võib enesetunne kiirelt halveneda, ent selle esialgsed sümptomid ei pruugigi olla raske haigusega seostatavad. 

Sepsist diagnoositakse, kui:

  • organismis on kindel infektsioonikolle;
  • kehatemperatuur on üle 38,3 °C või alla 35,6 °C; 
  • südame löögisagedus on üle 90 korra minutis;
  • hingamissagedus on üle 20 korra minutis; 
  • vere valgeliblede arv on suurenenud üle 15×109 /l või vähenenud alla 3,5×109 /l.

Allikas: Kliinik.ee 

Nii ei osanud ka Bannatyne sepsist kahtlustadagi, vaid ajas selle segamini pohmelliga. «Meil oli päris raju nädalalõpp ning kui esmaspäeval tööle läksin, tundsin end ikka veel veidi halvasti, ajasin selle pidutsemise süüks. Lõunaks olin aga külmavärinates, kannatasin seljavalu ning lihased tundusid jäigana. Kui töölt koju voodisse jõudsin, ei suutnud ma enam pead padjalt tõsta ning äkitselt hakkasin kontrollimatult oksendama,» meenutas naine.

Ka need sümptomid ei suutnud naist panna uskuma, et temaga on midagi tõsist lahti. Ta eeldas, et paari päevaga see möödub ning üritas edasi puhata, kuniks tal palavik ülikõrgele tõusis. «Mul oli nii halb, olin justkui suremas ja otsustasin kl 4 hommikul kiirabi kutsuda. Mul polnud kraadiklaasi, aga kui oleksin varem teadnud, et palavik nii kõrge on, oleksin ka seisundit tõsisemaks pidanud,» rääkis ta.

Kiirabi viis naise ruttu haiglasse, ent seal pidi ta veidi aega ootama, kuniks talle voodikoht leitakse. Kuna tal oli kohutavalt halb, heitis naine pikali otse keset rahvarohke haigla koridori. «Mul tulid hallutsinatsioonid – mäletan, nagu mu pea oleks hakanud otsast kukkuma ja sain vihaseks, kuna teised inimesed naersid mu üle. Olin vahepeal nagu teadvusel ja siis jälle mitte. Arst tegi poole tunniga selgeks, et mul on sepsis,» kirjeldas Bannatyne.

Abi Bannatyne haiglas koos oma lastega.

FOTO: /Caters News Agency

Arstid uurisid, millal võttis naine viimati antibiootikume. Selgus, et ta oli neid manustanud kuseteede infektsiooni raviks, ent viimane ravikuur polnud haigust leevendanud. Seega oli tõenäoliselt tegu infektsiooni tüsistusega. Bannatyne'i olukord saadi siiski kontrolli alla, naine veetis haiglas kuus päeva ning tähistas seal ka oma sünnipäeva. Praegu on sellest möödas üle poole aasta ning naine nentis, et taastub tegelikult senimaani – kuigi varem oli ta väga sportlik, võtab trepist kõndimine ta praegu ikka veel võhmale.

Briti sepsiseühingu juht dr Ron Daniels nentis, et sellised lood tuletavad meelde, kui tõsise seisundiga on tegu. «Igaüks, kel on gripitaolised sümptomid (alustades kõrge palavikuga) või sepsise kahtlus, peab tingimata kohe abi saama. Iga tund, mis möödub enne õige ravi saamist, suurendab surmaohtu,» rõhutas ta.

Tagasi üles