Võlaõigusseadus nimelt sätestab, et ettevõte peab kandma tööõnnetuses viga saanud inimese abivahendite ja tervisekulud, kirjutab Pealinn. Mõistagi kuulub ka auto ühe jalaga inimese abivahendite juurde, sest valikut ju pole: proteesi toel ei saa, eriti kõrges vanuses, pikemaid maid jala käia. Elektrijaama tööõnnetuses kunagi jala kaotanud Kirbits aga kurdab, et suur energiakontsern, kes mitmes maailma otsas, näiteks USA-s ja Jordaanias suurprojekte arendab, on nüüd otsustanud katsetada huvitavat kokkuhoiuplaani. Nimelt jätnud ta ilma invaautost.
«Viimati toetasid nad mind autoga 2014. aastal, kui andsid 1998. aasta Nissan Micra. Selle karbid olid alt aga nii läbi roostetanud, et kui hakkasin neid käega kobama, pistsin käe alt põhjast kogemata autosse sisse,» kirjeldas Kirbits.
Tolleks ajaks oli rahvas juba mitu aastat elanud kaasa Eesti Energia investeeringute saatusele USA Utah' kõrbes ja Jordaanias. See pani mehe mõtlema, et kas tema arvelt kokku hoitud pisku pidi ehk samuti suurinvesteeringuid toetama: «Aga kas minu arvelt siis sobib kokku hoida?»
Visa vanahärra lasi sõidukit töökojas keevitajatel turgutada, kuid mullu sügisel oli väikeauto käigukasti rikke tõttu uuesti otsad andnud. Ilmselt kujunenuks remont kallimaks kui tolle eaka väikeauto väärtus, ning nõnda jäi Kirbits jalameheks.
«Minust pole enam õiget hääletajat. Praegu oleks mul vaja sõita uuringutele Kohtla-Järve haiglasse,» näitab ta arsti saatekirja. «Perearstini on mul kodunt ka umbes 900 meetrit minna.» Umbes sama palju maad tuleb ära poeni. Vanahärra sõnul aitavad teda pärast õnnetu Micra loojakarja lahkumist sõbrad ja tuttavad. Varem on Eesti Energia teda toetanud Moskvitši ja veel mitme autoga, millega ta oma sõidud tehtud sai.