Meestearst: mehed hoiduvad steriliseerimast hirmu ja kultuuritausta tõttu

Foto: Volodymyr Melnyk/PantherMedia / Volodymyr Melnyk

Meeste põhihaigusi ravides jäetakse pahatihti tähelepanuta haigusega kaasnevad seksuaaltervise probleemid, ütles intervjuus Terviseuudistele Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees.

Millised on vähem kajastamist leidnud meeste tervisemured, millele ka meedikud alati piisavalt tähelepanu ei pööra? 

Kindlasti on selleks teemaks seksuaaltervis, ja seda erinevatest aspektidest. Eesnäärmeprobleemide korral ravitakse põhiprobleemi, samuti hüpertoonia, diabeedi või düslipideemia korral. Aga nimetatud põhihaiguste ja nendega kaasneva pikaajalise raviga seonduvad ka seksuaalsed probleemid, millele tahtlikult/tahtmatult arstide poolt tähelepanu ei pöörata ning enamasti ka mees ise ei taha või ei julge sellest rääkida. 

Seksuaalhäiretest on vähe tähelepanu pööratud seemnepurskega seonduvale, eelkõige enneaegsele seemnepurskele. Eri vanuses võib seda probleemi esineda 15–25 protsendil meestest. Tõsi, tihti on see ajutine ja kaasneb stressi või muude elustiili mõjuritega. Aga tähelepanu peaks sellele pöörama, probleem on tõsine ja ravi olemas. 

Minu hinnangul on päris paljudel meestel dermatoloogilisi probleeme, olgu siis kubemepiirkonna pikaajaline seenpõletik, küünedeformatsioonid vms. Ka selles osas peaksime arstidena meestele nõu andma, mitte ainult põhiprobleemi diagnoosima ja ravima.

Meestearst Kristo Ausmees Foto: Sille Annuk

Millega mehed ei taha või ei taipagi arstile tulla ja lihtsalt kannatavad? 

Eks iga probleemiga venitatakse, kui see igapäevast tegevust oluliselt ei häiri. Aga kaebused ajas ja ruumis süvenevad ning lõpuks tuleb ikka arsti juurde minna. Öeldakse: kes kannatab, see kaua elab. Oma tervisega seoses sellest rahvatarkusest ei peaks lähtuma.

Millised on peamised hädad, millega ikkagi tullakse? 

Meestearsti juurde toob ikka kaks suurt probleemi: eesnäärmehaigused ja seksuaalhäired. Lisaks teevad meestele muret viljatus, valusündroom väikevaagnas, operatiivset ravi vajavad probleemid, näiteks hüdrotseele ja eesnaha kitsenemine, ja seejärel juba harvemad probleemid.

Kas mehed on omaks võtnud mõtte sterilisatsioonist või suhtutakse sellesse pigem kui mehelikkuse kaotamisse?

Raske öelda, üldise arvamuse kujundamiseks oleks vaja laiapõhjalist uurimust. Mina ise teen aastas umbes 10–15 meeste sterilisatsiooni, Medita kliinikus on kokku 20-25 sellist operatsiooni aastas. Arvan, et sellist kontratseptsioonimeetodit kasutab Eestis aastas vähem kui 100 meest. Täpset arvu ja statistikat kahjuks avalikult saadaval ei ole.

Miks see arv nii madal on? Hirm, teadmatus ja kultuuritaust. Meie kultuuriruumis on nii kujunenud, et pere kontratseptsiooni eest vastutab enamasti naine. Tahaks uskuda, et järgmise 10–15 aasta jooksul trendid muutuvad.

Kuidas on lood Eesti meeste viljakusega, kas näitajad on uuemate uuringute järgi endiselt üle Euroopa keskmise või on näha muutusi? Mida näete enda praktikas: kas pöördumiste arv viljakusmuredega on jäänud kümne aasta taguse ajaga samale tasemele või on muutunud?

Viljakus ja paari viljatus on nii multiteguriline teema, seda pole võimalik lühidalt lahti seletada. Need noored mehed, kes 15 aastat tagasi Euroopas oma viljakusnäitajatega ilma tegid, on täna 35–40aastased. Ja ma usun, et nende potentsiaal on ka täna parem kui Skandinaavia samavanustel sookaaslastel.

30 aasta pärast saame näha, kas see avaldub ka elatud aastate ja tervena elatud aastate numbrina. Või on ikkagi elustiili faktorid see kurjajuur, mis Eesti mehe pikali paneb?

Loe intervjuud täismahus Terviseuudistest.