Hematoloog: tänapäevase ravi võimaldamine aitaks müeloomipatsientidel kauem elada

Vasakul dr Edward Laane, paremal maailma tipparst müeloomivaldkonnas Dr. Paul Richardson. Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli dotsent ja hematoloog dr Edward Laane sõnul on Eestis suur probleem tänapäevaste ravivõimalustega, millega saaks teiste seas müeloomipatsientide elumust pikendada kuni kaks korda, nagu näitab USA statistika.

Müeloom on luuüdikasvaja, mille puhul luuüdis vohavad pahaloomulised plasmarakud, mis hävitavad luukudet ja takistavad normaalset vereloomet. Tervetel plasmarakkudel on väga oluline roll inimese immuunsüsteemis, mistõttu müeloom põhjustab ka immuunpuudulikkust.

Müeloomi haigestuvad eelkõige üle 65-aastased, kuid viimastel aastatel on täheldatud haigestumise kasvu ka noorematel. Tavalisemad probleemid müeloomi korral on seljavalu, roiete valu, luuvalu, luumurrud, väsimus, korduvad infektsioonid (näiteks hingamisteede ja kuseteede põletikud), neerukahjustus ja kaltsiumi taseme tõus veres. Eestis saab müeloomi diagnoosi igal aastal umbes 60-70 inimest.

«Müeloomi diagnoosimise muudab keeruliseks asjaolu, et seda esineb harva, vaid ühel protsendil kõigist vähktõve vormidest. Algstaadiumis ei ole müeloomil selgelt äratuntavaid sümptomeid,» selgitas Laane. Sageli võib juhtuda, et esmalt hakatakse ravima hoopis mõnd müeloomi poolt tekitatud haiguskahjustust (radikuliiti, aneemiat vms) ning alles siis, kui ravi ei ole pikka aega andnud loodetud tulemust, uuritakse edasi.

Kliiniline praktika näitab, et Eestis jääb müeloomtõve diagnoos vähemalt aasta jagu hiljaks. Dr Laane nentis, et Eestis ei teata haigusest nii palju, kui võiks. «Julgustaksin perearste, eriti kui vanemaealine patsient on pikka aega kaevanud seljavalude ja väsimuse üle, tellima kliinilise vere analüüsi ning uurima seejuures kindlasti ka setet (settereaktsiooni kiirust), mis on esimene samm müeloomi diagnoosimisel.»

Müeloomist ei suudeta täna veel täielikult terveks ravida, kuid ajakohane ravi võib olla efektiivne haiguse peatamisel. Näiteks USAs, aga ka mitmes Põhja-Euroopa riigis on tänu uutele ravimeetoditele müeloomipatsientide elumus oluliselt tõusnud.

«Viimase statistika (2013) kohaselt on Eestis müeloomipatsientide elumus umbes 30 protsenti – see tähendab, et viie aasta möödudes on kolmandik patsientidest elus,» selgitas arst. Ta tõi välja, et nüüdisaegse raviga peaks see olema vähemalt 50-60 protsenti, nagu on näiteks USAs. Seal on patsiente, kes elavad müeloomiga ka 10-15 aastat ja kauem ning seda just tänu ajakohase ravi kättesaadavusele.

Selleks, et Eesti suudaks tänapäevase ravi võimalustega sammu pidada, tuleb dr Laane hinnangul saavutada esmalt ühiskondlik kokkulepe, milline on n-ö kulutõhus patsient, kelle ravi haigekassa toetab.

«Täna vaatab haigekassa kompleksselt, kui suur on uue ravimi üldkulu ja kas sellele on olemas alternatiive. Palju efektiivsem meetod oleks see, kui saavutaksime selles osas kokkuleppe – kui palju oleme maksimaalselt nõus maksma iga tervelt elatud aasta eest,» rõhutas dr Laane. Ta oletas, et kui Eestis ei suudeta ajakohast ravi kättesaadavaks muuta, siis kümne aasta perspektiivis kasvab lõhe elumuse osas Eesti ja Euroopa ning USA vahel veelgi.

Märts on rahvusvaheline müeloomi kuu, mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu selle harvaesineva verevähi vormi efektiivsemale diagnoosimisele ja ravile.