Arst leetritest: kas minu laps on haiguse eest kaitstud?

Leetrid. Foto: Wikimedia Commons

Perearst Piret Rospu seletab, millal kaob emaüsast päritud immuunsus ning millal tuleks vaktsiini uuendada.  

Leetrite Eestisse jõudmine oli ainult aja küsimus. Kuigi tundub, et Viimsi pääseb õnneks puhanguta, ei ole see esimene kord, kui keegi haiguse reisilt suveniiriks saab ja ilmselgelt ei jää ka viimaseks, kirjutab arst Piret Rospu oma blogis Sinu terve laps.

Arst vastab küsimustele, mis võiksid vanematel seoses leetrite levimisega tekkida. 

Kas minu laps on leetrite eest kaitstud?

Kui laps on leetrite vastu vaktsineerimata, haigust põdenud ei ole ja üle ühe aasta vanune, siis ta leetrite eest kaitstud ei ole.

Eestis vaktsineeritakse lapsi leetrite vastu 12 kuu ja 13 aasta vanuses, seega lähtub lapse kaitstus leetrite vastu tema vanusest.

• Enne sündi: ema kõhus olemise ajal saab laps emalt leetrite vastu antikehad. Nii leetreid põdenud kui haiguse vastu vaktsineeritud emadel võivad leetritevastased antikehad raseduse ajaks juba allpool kaitsvat taset olla, sellisel juhul ei saa ka loode piisavat kogust kaitsekehi. Enamasti aga siiski saab.
• Esimene eluaasta: pärast sündi hakkab kaitsekehade tase lapse veres järk-järgult langema ja kaitse kaob. Kui ema on ise leetreid põdenud, siis kaob lastel kaitse umbes üheksandaks elukuuks ja kui ema on leetrite vastu vaktsineeritud, siis kaob kaitse kiiremini, umbes kuuendaks elukuuks. Kuna suurem jagu kaitsvate antikehade ülekannet lootele toimub raseduse kolmandal trimestril, on enneaegsetel antikehade tase tihti madalam kui ajalisena sündinud lastel.
• 1-13 aastat: pärast 12. elukuul tehtud esimest vaktsineerimist leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiiniga kujuneb hea kaitse leetrite vastu umbes 90 protsendil vaktsineeritutel. Kaitse tekib reeglina tugev ja pikaajaline.
• Pärast 13. eluaasta korduvvaktsineerimist: 13. eluaastal tehtav korduv vaktsiin on immuunsuse tugevdamiseks nendel, kellel juba esimese süstiga antikehad tekkisid ja normaalse kaitse saavutamiseks nendel, kes esimesele süstile veel hästi ei reageerinud. Pärast leetrite lisadoosi tekib hea kaitse umbes 99 protsendil vaktsineeritutest ja see püsib üle 20 aasta.

Minu laps on vaktsineerimata. Kas praegu võib leetritevastase vaktsineerimisega alustada?

Jah. Leetrite vastu vaktsineerimine on tasuta kõikidele lastele ja alustamiseks vanuse ülempiiri ei ole. 

Ma ei tea, kas ma ise olen leetrite vastu vaktsineeritud (st ei tea, kas mu kõhubeebi on minu käest antikehi saanud). Kas võiksin oma beebit vaktsineerida enne aastaseks saamist?

Alla ühe aasta vanustel imikutel tekkiv immuunvastus on lahjem kui 12 kuu vanuses või hiljem vaktsineeritud lastel. Näiteks ühe firma leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini infoleht ütleb, et kui vaktsineerimisega on alustatud üheksa kuu vanuses, tekib kaitse 72 protsendil lastest, 11 kuu vanuses 87 protsendil ja 12 kuu vanuses 90 protsendil.

Mõnel pool maailmas kasutatakse selliseid kavasid, et kaks doosi saadakse näiteks 9 ja 18 kuu vanuses, samas mõnel pool hoopis 14 kuu ja 6 aasta vanuses. Seega, iseenesest keelatud ei ole, aga suurim kasu saadakse ikkagi riiklikku kava järgides.

Alla kuue kuu vanuseid beebisid leetrite vastu ei vaktsineerita. Selles vanuses on suure tõenäosusega tegutsemas veel ema käest saadud antikehad, mis takistavad lapse enda immuunsüsteemil normaalse pikaajalise kaitse kujundamist.

Kas ma ise olen leetritest ohustatud?

Täiskasvanud võivad leetritesse haigestuda ja on tüsistustest rohkem ohustatud kui lapsed.

Eestis alustati leetritevastast vaktsineerimist 1964. aastal, esialgu suuremates linnades ja valikuliselt. Alates 1980. aastast kasutatakse kahe vaktsiinidoosiga skeemi. Iga konkreetse inimese vaktsineerimise andmed peaksid igaühe enda käes olema, üldiselt antakse kooli lõpetamisel õpilastele tervisekaardid enda kätte. 

Nii vaktsineeritutel kui ka leetrid läbi põdenutel hakkab ajapikku antikehade tase langema. Haiguse põdemisega saavutatakse tüüpiliselt kõrgem antikehade tase võrreldes vaktsineerimisega ja kuigi vähenemine toimub mõlemal puhul sama kiirusega, kaob vaktsineerimise järel kujunenud kaitse kiiremini, sest esialgne saavutatud kaitsekehade tase on madalam.

Maailma praktikast (nt Disneylandi puhang USA-s) on teada, et leetritesse on haigestunud täiskasvanud, kes on 1960.-1970. aastatel vaktsineeritud ühe doosiga ja kes tõenäoliselt kuuluvad selle ligi 10 protsendi hulka, kes esimese süstiga head kaitset ei ole saavutanud. Tundub, et tervishoiutöötajad ja lastega töötavad inimesed võiksid oma leetritevastase kaitse üle hinnata (leetriviiruse IgG on võimalik määrata) ja vajadusel immuunsust uuendada.

Kas leetrite vastu vaktsineerimine on ohtlik ja kas see tekitab autismi?

Igapäevases praktikas on leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin (MMR) hästi talutav. Praeguseks selle vaktsiiniga tehtud uuringute tipp on suur ülevaade 64 erinevast uuringust kokku üle 14 700 000 lapsega. On ebatõenäoline, et vaktsiin oleks seotud autismi, astma, leukeemia, heinanohu, 1. tüüpi diabeedi, kõnnakuhäirete, Crohni tõve, demüeliniseerivate haiguste, bakteriaalsete või viiruslike infektsioonidega. 

Igaühe kohta neist haigustest ei olnud muidugi see 14,7 miljonit last uuritud, mõned uuringud jälgisid ühte ja mõned teist haigust, aga kokku on uuringutes esindatud laste hulk märkimisväärne. 

Leetrite, mumpsi ja punetiste kompleksvaktsiini kõrvaltoimeteks võivad olla palavik üle 38,5ºC, süstekoha valulikkus, punetus ja turse. Lisaks võivad tekkida liigesevalu, mis on enamasti isemööduv ja leetreid meenutav lööve või nõgestõve lööve. Palavik ja lööve tekivad tüüpiliselt nädal-kaks pärast vaktsineerimist ja päeva-paari jooksul mööduvad iseenesest.