Mis lahutab Eestit kogu elanikkonda hõlmavast tervishoiuteenusest?

Ükski riik ei saaks endale lubada kõigi tervishoiuteenuste pakkumist kõigile elanikele täies mahus. Mida saab teha? Foto: Ronalds Stikans/PantherMedia / Ronalds Stikans

Maailma tervisepäeva teema on üldine terviseteenustega kaetus. Eesti probleemideks on kõrge omaosalus ning tervisekindlustuse puudumine suurel osal elanikkonnal. 

Püüdlus selle poole, et kõigil inimestel on võrdne võimalus saada terviseteenuseid täidab palju suuremat eesmärki, kui üksnes tervis – see on töö võrdsuse, sotsiaalse kaasatuse, ühtekuuluvuse ja heaolu kasvu nimel, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp Sotsiaalministeeriumi blogis. 

Maailma tervisepäeva teema on sel aastal «Tervis kõigile!» – kõigile inimestele vajalike terviseteenuste ja ravimite võimaldamine – inglise keeles universal health coverage, otsetõlkena üldine terviseteenustega hõlmatus. See tähendab, et inimesed saavad vajalikke terviseteenuseid ja ei jää nende eest tasudes vaeseks.

Kõigile inimestele kõigis vanuserühmades hea tervise ja heaolu võimaldamine ei tähenda automaatselt kõigi võimalike tervisteenuste tasuta pakkumist, olenemata teenuse kulukusest, kuna mitte ükski riik ei suuda pakkuda kõiki teenuseid kogu elanikkonnale tasuta. Samuti ei tähenda see, et inimestele on kättesaadavad üksnes minimaalselt vajalikud teenused, vaid eeldab pakutavate teenuste pidevat laiendamist ja rahalise kaitse suurendamist, mis kasvab koos ühiskonna jõukuse ja võimekusega selle eest tasuda.

Kindlustuskaitse ei ulatu Eestis veel kõigini

Oma elanikele hea tervise ja heaolu võimaldamine on eesmärk, mille poole kõik riigid püüdlevad. Mõned on olnud selles rohkem ja teised vähem edukad. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu WHO ja Maailmapank on oma arvukates aruannetes tunnustanud Eesti tervisesüsteemi head toimimist ja senist arengut. Samas on üldise terviseteenustega hõlmatuse saavutamisel meil endiselt olulisi väljakutseid.

Paljud elanikud tervisekindlustuseta

Kõige olulisem neist on kindlustuskaitse ulatus. Solidaarses tervishoiusüsteemis lähtutakse inimese aitamisel tema abivajadusest, sõltumata sellest, kui palju ta ravikindlustusmaksu maksnud on. Kahjuks on aga Eestis endiselt ligikaudu kuus protsenti kogu elanikkonnast ja 10-15 protsenti Eesti töötavast elanikkonnast ravikindlustuseta.

Analüüsid on näidanud, et 11 protsenti tööealisest elanikkonnast on ravikindlustuse kehtivus katkendlik. Seega ei ole tervisehoiuteenused suurele osale elanikkonnast kättesaadavad ja nende ravikuludest kaetakse üksnes vältimatut abi.

Paljudes ELi liikmesriikides on kindlustuskaitse seotud elukoha või kodakondsusega ning on seega üldjuhul universaalne ehk üldine, võimaldades terviseteenuseid kogu elanikkonnale. ELi riikides jääb ravikindlustusega hõlmatus elanikkonnas vahemikku 98–99 protsenti. Eesti on selle näitaja poolest veel arenev riik, kus endiselt otsitakse lahendusi, kuidas täita üleilmselt kokkulepitud eesmärki ja võimaldada ligipääs terviseteenustele kõigile inimestele.

Praegu annab inimesele juurdepääsu abile tervisekindlustus. See aga ei ole alati piisav kõigile Eesti elanikele hea tervise tagamiseks. Kuidas ja mida tänases korralduses muuta, vajab kahtlemata laiemat arutelu ja debatti. Samas eesmärk kõigi võimalike lahenduste puhul peab ikkagi olema sama – võimaldada kõigile Eesti inimestele võrdsetel alustel ligipääs kvaliteetsetele teenustele.

Eestis on inimeste omaosalus terviseteenuste eest tasumisel jätkuvalt suur

Teine oluline väljakutse Eestile on inimeste omaosaluse vähendamine terviseteenuste eest tasumisel. Kui inimesed peavad suurema osa tervisega seotud kuludest ise maksma, ei saa vaesemad sageli endale vajalikke teenuseid ja ravimeid lubada. Isegi jõukamatel inimestel võib osutuda see pikaajalise haiguse korral raskeks. Selle kohta öeldakse, et meid kõiki, olenemata soost, rassist või sissetulekust, lahutab haigusest ja/või surmast ühtemoodi vaid aeg – me kõik vajame ühel hetkel oma elus terviseteenuseid.

2016. aastal oli inimeste omaosalus tervishoiu kogukuludest 23 protsenti. 2010. aastal oli see näitaja 22 protsenti. Viimastel aastatel on omaosalus Eestis mõnevõrra suurenenud ning jõudmas rahvastiku tervise arengukavas eesmärgina seatud maksimaalse 25 protsenti piirini.

WHO hinnangul tuleb hinnata omaosaluspoliitika toimivust, kui see moodustab enam kui 15 protsenti tervishoiu kogukuludest, et välistada olukorda, kus see põhjustab inimestele suurt rahalist koormust või on piiranguks, mille tõttu inimene ei saa vajaminevat abi. WHO analüüsi tulemusel on 4,4 protsenti Eesti leibkondadest suurte tervishoiukulude tõttu risk sattuda majandusraskustesse.

Hambaravi kättesaadavus vähene

Eestis on ilmekas näide hambaravi teenuste vähene kättesaadavus, kuna ravikindlustus täielikult hambaravi ei hüvita ning kulud teenuse tarbimisel on inimesele suured. WHO poolt 2014. aastal tehtud põhjalik omaosaluse analüüs tõi järeldustena välja, et madalama sissetulekuga perekonnad kulutavad suhteliselt rohkem ravimitele kui jõukamad perekonnad, kes omakorda kulutavad suhteliselt enam hambaravile.

Mida jõukam on perekond, seda suhteliselt enam kulutatakse ambulatoorsele eriarstiabile ja meditsiinitarvikutele (näiteks prillid) ning vähem ravimitele. Seega võib eeldada, et vaesematel perekondadel puudub võimalus hambaravi saada, kuna see on nende jaoks liiga kulukas.

Ülemaailmset tervisepäeva tähistatakse 7. aprillil alates 1950. aastast. Päev tunnustab WHO loomist ja annab võimaluse igal aastal tõsta päevakorda ülemaailmse tähtsusega terviseteemasid.