Egle Eller-Nabi: fitness ei peaks tähendama ainult karbist söömist!

Egle Eller-Nabi Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Fitnessiga tegelemine kogub Eestis üha rohkem populaarsust ja järjest enam pälvib ülikõhna iluideaali asemel imetlust terve ning heas vormis keha. Treener ja bikiinifitnessi võistleja Egle Eller-Nabi jagab õpetusi, mida peaksid selle spordialaga alustajad teadma

Egle on tegutsenud bikiinifitnessi alal juba seitse aastat. «Olin mõnda aega treenerina töötanud, kui otsustasin, et nüüd on aeg selle spordialaga tõsisemalt tegelema hakata,» räägib Egle ja kinnitab, et see otsus tuli üsna lihtsalt. «Kogu see maailm oli minu jaoks juba tuttav! Ala ise oli tol hetkel Eestis uus, toimusid alles esimesed võistlused.»

Nagu igal asjal siin elus, on ka bikiinifitnessil omad plussid ning miinused. «Esiteks tuleb vahet teha, kas jutt käib harrastajate või tippspordi tasemel praktiseerimisest,» rõhutab Egle, sest need kaks asja on omakorda üpris erinevad.

«Kõige suuremaks plussiks on kindlasti see, et bikiinifitnessiga tegeleja saab oma keha läbi treeningute ning sobiva toitumise kujundada täpselt selliseks nagu ta ise soovib. Treenimine ja toitumine on fitnessi puhul omavahel hästi seotud ja see tähendab, et ennast tuleb jooksvalt ka harida - huvi õigete toitumispõhimõtete ja erinevate treeningute vastu ju suureneb,» teab naine ja lisab, et loomulikult kaasneb bikiinifitnessiga, nagu iga teise spordialaga, ka väga hea enesetunne.

Suurimaks miinuseks peab Egle seda, et bikiinifitnessi kohta levib väga palju erinevaid müüte. «Fitness on hästi individuaalne ala ja ennekõike tuleb endast ning oma enesetundest lähtuda. Isiklikult eelistan ma pikkade treeningpäevade asemel lühemaid ning intensiivsemaid trenne,» ütleb ta.

«Levinud arvamus, et meeletu trenn ning ekstreemsed dieedid on osa fitnessist, ei ole tegelikult tõene. Dieediperioodid käivad profispordi, mitte harrastajate elu juurde ning need ei ole pikad.»

Tihti juhtub ka seda, et fitnessiga alustajad kipuvad end liialt piitsutama. «Selge on see, et treener ju kedagi koju kontrollima minna ei saa. Kui võistlusvälisel perioodil ei tehta oma toitumist korda, siis on keeruline ettevõtmisest mingisugust edu välja võluda,» teab Egle.

Reeglina saavad probleemid alguse just liiga madalast kaloraažist. «Kui dieediperiood läbi saab, siis tuleb kaal üsna kiirelt tagasi ja see omakorda võib võistleja psühholoogiat mõjutada - see viib jälle uue dieedini ja tekib kahjulik jo-jo tsükkel.» 

Taolisest segadusest taastumiseks läheb aga vähemalt aasta. «Tavaliselt jõutakse algusesse tagasi - normaalne toitumine tuleb uuesti korda saada! Tegelikult on lihtne tervislikul rajal püsida - keegi ei pea jalgratast leiutama hakkama. Selle asemel tuleks koostöös treeneriga individuaalne kava ning eesmärgid paika panna.»

Võistlusvälisel perioodil lubab Egle endale ka nn patupäevi. «Minu jaoks pole patupäev päris patupäev - mingit otsest pattu sellega tegelikult ju ei kaasne! Mina tarbin sellistel päevadel lihtsalt selliseid toite, mis on energiarikkamad ning aitavad kehal taastuda ning ainevahetust ergutada.» Naine tunnistab, et mõnikord on ka jäätis omal kohal. «Fitness ei peaks tähendama ainult karbist söömist! Kõik on siiski õigetes kogustes kinni - piiramine ei vii hea vormini, sest kui end liigselt piitsutada, siis on suur tõenäosus ühel hetkel murduda,» tõdeb naine.

Kõigile, kes on bikiinifitnessiga tegelemist kaalunud, on Eglel kolm soovitust. «Elu aluseks on teadmised - tuleb end ise harida ja lasta ka treeneril end suunata. Andsin ise hiljuti välja raamatu «Fitness & toitumine», mis on siinkohal kindlasti suureks abiks,» räägib naine.

«Teiseks tuleks paika panna tegelik eesmärk - kas fitnessiga on plaanis tegeleda vaid iseenda jaoks või võistlustasandil ja kolmandaks soovitan ka ajalised eesmärgid seada. Eriti olulised on erinevad vahe-eesmärgid, mis aitavad raskematel hetkedel ilusti rajal edasi püsida,» kinnitab ta.