Anne Kleinberg: noorimad depressiooniga patsiendid on olnud 5-7aastased

Lapse depressioonist annab märku pea- ja kõhuvalu, energiapuudus ning lootusetusetunne. Foto: Wavebreakmedia ltd/PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Lastepsühhiaater Anne Kleinberg rääkis Med24-le lapse- ja noorukiea depressiooni avaldumisest, tekkepõhjustest ja ravivõimalustest, rõhutades, et depressiooniravis peab laps olema võrdväärne partner.

Kuidas tunda ära depressiooni eri vanuses lastel?

Depressiooni põhitunnused, nagu alanenud meeleolu, energiavaegus, suurenenud väsivus ja anhedoonia, ilmnevad ka lastel. Küsimus on selles, kuidas eri vanuses laste kurvameelsus avaldub. Väikelapsed ei ütle, et nad on kurvad, vaid nad on tujutud, neil ei ole mänguisu ja raske on olla sõpradega, nendega koostööd teha. Neil on tunne, et neid ei armastata piisavalt, mistõttu võivad nad rohkem klammerduda ja tähelepanu otsida.

Anne Kleinberg Foto: Toomas Tatar / Postimees

Oluline on aga jätta meelde, et laste ja noorukite meeleoluhäired väljenduvad väga palju kehalistes vaevustes ehk isu- ja unemuutustes. Teismelised võivad tahta kogu aeg magada, samas võib nooruk ka liiga vara üles ärgata või üldse mitte magama jääda. Väikestel lastel on tihti raske magama jääda, nad ärkavad öösel üles ja nutavad. Samuti võivad kurvameelsed lapsed ja noored küll saada magada, aga nad ei puhka välja. Depressioonis lapsed jäävad ka kergemini haigeks. 

Väikesel lapsel avaldub toimetulekuhäire põhiliselt mängimises, suuremal õppimises, aga ka suhetes. Väikestel käivad suhted mängu kaudu, suuremad ei suuda enam oma sõprussuhteid nii hästi hoida, kui tahaksid. Sagenevad tülid, tekib väärtusetusetunne ja enesehinnang alaneb. Teismeline tunneb, et ta ei meeldi teistele, väikelaps tunneb, et teda ei armastata enam. Lootusetusetunne, mis sõltub väga palju ajatajust, avaldub väikestel ja suurematel samuti erinevalt. Lapsed ei mõtle endast ega oma läbikukkumisest tulevikus, küll aga teismeline, kes võib depressiivse mõttekäigu ajel kujutada ette, et edaspidi läheb kõik niikuinii halvasti.

Kas vanemad oskavad ära tunda, et lapsel võib olla depressioon? Kui kiiresti depressioonis lapsega arstile jõutakse?

Üldjuhul ei tunne vanemad depressiooni kohe ära, enne otsitakse kehalisi haigusi või põhjust, miks laps nii halvasti käitub. Mõeldakse, et laps tahab meelega kiusata. Tihti on ka vanem depressiivne ja tema rahutu laps teeb halvasti käitudes viimaseid katseid tähelepanu saada. Otsitakse kehalisi haigusi, sest kõhu- ja peavalu on depressiooniga laste tavaline kaebus. Mida väiksem laps, seda allpool keha vaevused on, suurematel esineb rohkem peavalu. Üldiselt pöörduvad vanemad psühhiaatri poole, kui nende lapsed ei jõua enam õppida, saavad halbu hindeid, ei taha kooli minna ja on väsinud. Hea õpivõimekusega depressiivne laps suudab üsna kaua vastu panna, silmatorkavad õpiraskused ja koolist puudumine võivad tulla pooleaastase nihkega. 

Vanemad, kes on ise depressiooni põdenud või ravi saanud, saavad kiiremini aru, lapse haiguse teadvustamine on nende jaoks loomulikum. Väga raske ongi aru saada vanematel, kes ise pole depressioonis olnud. Neil läheb tükk aega uskumaks, et laps ongi haige, mitte ei käitu meelega halvasti ega ole lihtsalt laisk. Inimestele on ju ka üsna omane, et psüühikahäireid ei taheta teadvustada, sest sellega on läbi aegade seostatud iseloomu nõrkust ja hullust. Aga ei saa salata, et vanemad mõtlevad depressiooni peale tunduvalt rohkem kui 15 aastat tagasi. On vanemaid, kes on oma laste suhtes väga tähelepanelikud ja hingega asja juures. Vanemad, kes on oma hädadega kimpus ja energiast tühjad, ei jõuagi lapse probleemi võib-olla õigel hetkel märgata. 

Mis vanuses enamasti lastel depressioon esineb? 

Suurem hüpe toimub teismeliseeas, kui nooruk muutub täiskasvanuga sarnasemaks. Tekib ka meeste ja naiste sooline jaotumine, jämedalt öeldes esineb naistel depressiooni kaks korda rohkem kui meestel. Algklassilastel on depressiooni kui häiret vähem kui teismelistel, aga seda siiski on, vähem on väikelastel. Mõnikord tulevad meile ka eelkooliealised lapsed. Beebidel ju depressiooni ei diagnoosi, aga näeme depressiivset ema ja kurba beebit, kes on väsinud, magab palju, ei otsi kontakti ega taha süüa. Klassikalises mõttes on minu kõige väiksemad patsiendid, kellega oleme ka ravi kasutanud, olnud viie- kuni seitsmeaastased. Kurvameelseid lapsi on aga ikkagi igas vanuses. 

Millised on Eestis depressioonis laste ravivõimalused ja millest need sõltuvad?

Teadmine, milline depressiooniravi peaks olema, on Eestis aastakümneid olnud väga tänapäevane, aga tegelik ravivõimalus sõltub sellest, kus abivajav inimene elab. Suuremates keskustes on ambulatoorne psühhiaatriline ravivõimalus olemas, paljudes piirkondades ei ole aga kelleltki abi küsida. On küll perearstid ja vaimse tervise õed, kellest väga paljud on ettevõtlikud ja ravivad teismeliste depressiooni. Probleem on väiksemate laste raviga, sest eelkooliealistele üldjuhul antidepressante ei kirjutata. Nemad vajavad psühhoteraapia võimalusi, sest väikelapsel on esimene valik pereteraapia.

Kognitiiv-käitumuslik teraapia on Eestis küll levinud, aga väiksemates kohtades kättesaamatu. Inimestel, kellel on suuremates keskustes lastepsühhiaatriline abi olemas, on järgmine murekoht jällegi pikad järjekorrad. Plaanilises korras ravile jõuda on keeruline. 

Milline on laste ravisoostumus?

Lapsed on depressiooniravis palju rahulikumad kui täiskasvanud, kui lapsele selgitada, miks ravi on talle vajalik. Kui lapsed mõistavad, et ravi on vaja tervise, õpiedukuse ja suhete hoidmiseks, siis on nad enamasti sõltumata vanusest sellega väga nõus. Erinevus tuleb sellest, et väikesed lapsed ei oska nii palju ise kaasa rääkida, neid peab rääkima saama. Suured lapsed võivad olla aga väga teadlikud, arutleda ravimite üle ja palju juurde küsida. 

Teismeliste ravimisel peab fookus olema alati tema enda arvamusel, mitte nii, et ema-isa tassivad ta psühhiaatri juurde ja ütlevad, et tehke temaga midagi, ilma last kaasamata. Depressiooniravis peab laps olema võrdväärne partner, seda parem on ka tema ravisoostumus. Ravimisel võib ette tulla ka hetki, kui laps tunneb, et tahab omal jõul proovida haigusega hakkama saada. Ise proovimise tahe on nii väikestele kui suurtele väga omane. Selle perioodi peab psühhiaatrina välja kannatama ja patsienti toetama. Enamik arukaid inimesi hakkab ennast jälle ravima hetkel, kui psühhiaater koos temaga analüüsib, et see, mis on praegu juhtunud, ei ole ainult tema iseloomu nõrkus, vaid depressiooni sümptomid ei võimalda tal oma eluga järje peal püsida ja haigust oleks mõistlik ravida. 

Loe lugu täismahus Med24 portaalist.