Kardioloog: infarkt 40-aastasel pole enam sugugi haruldane

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Südamehaigusi esineb aina noorematel.

FOTO: panthermedia.net / Andriy Popov

Südamehaiguste puhul mängivad rolli nii pärilikkus, (töö)stress kui ka elustiil. Kui esineb juba mitu sellist riskitegurit, peaks südame seisukorda laskma uurida juba 40. eluaastates.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kardiointensiivravi osakonna juhataja Julia Reinmets ütleb oma patsientide kohta «keeruline kontingent», vahendab PERHi ajakiri. «Äge südamelihase infarkt, südamepuudulikkus, kopsuturse,» loetleb doktor ja lisab, et akuutse vormiga südamehaigused vajavad lisaks põhjalikule ravile kiiret tegutsemist.

Kardiointensiivravi osakond on koht, kus arstid patsiendi südame eest sõna otseses mõttes võitlevad. «Üks osa meie patsientidest elustatakse juba kiirabi poolt, neid on aastas 40-50, mis teeb kuu peale 2-3 haiget. Ja loomulikult reanimeeritakse haigeid ka meie osakonnas, aastas umbes 100 inimest, mis tähendab keskmiselt iga 3-4 päeva tagant ühte elustamist.» Reanimatsiooni õnnestumine on doktor Reinmetsa sõnul individuaalne, palju sõltub patsiendi eelnevast haigusest, aga ka südame seiskumise vormist. 

Südamehaigused aina nooremate seas

Kes on tüüpiline kardiointensiivravi osakonna patsient? Esimese hooga pakuks vanemat, 60-70aastast meesterahvast. Kardioloog kinnitab, et peamiselt satuvad nende juurde tõesti vanemad inimesed, aga kui vaadata tendentse, siis iga aastaga kasvab südamehaiguste hulk nooremate seas. Dr Reinmets mäletab aegu, mil alla 40-aastase inimese infarkti nägi üliharva, nüüdsel ajal pole tegu enam sugugi haruldase juhtumiga. 40-45 aastaste inimeste südametervis halveneb ning valdavalt on tegu meestega.

Peamine põhjus on hooletu suhtumine oma eluviisi kombineerituna kõrge töökoormusega. Arsti sõnul ei ole asi niivõrd selles, et inimene pikki tööpäevi teeb, aga sellega kaasnevad tavaliselt pidev mure kohustuste pärast, stress, pingelised olukorrad, ärevus. «Adrenaliinitase organismis on kogu aeg kõrge ja see koormab südant.» Kui panna sinna juurde veel rämpstoitumine ja nigel kehaline aktiivsus, siis ongi juba mitu sammu infarkti suunas tehtud.

Sportlik koormus olgu paras

Kuid kuidas on lood viimasel ajal aktuaalseks muutunud ülesportimisega? Kardioloog nendib, et nendegi osakonda on maratonidelt patsiente toodud, ta mäletab, et üht kokkukukkunut tuli kiirabibrigaadil elustada lausa raja kõrval. «Palun arvestage oma võimetega ja tehke tervisesporti tõesti tervislikult!» Dr Reinmets kiidab kestvusalade harrastamise heaks, aga manitseb eesmärkide püstitamisel, eriti kui tegu juba keskeas inimestega või vähese treeningukogemusega spordisõpradega.

Võrreldes muu südamehaigete kontingendiga on sellised juhtumid siiski küll jätkuvalt harvad. Tüüpiline infarktisaaja on tavaliselt suitsetaja, seda peab Julia Reinmets üheks kõige levinumaks riskifaktoriks. Ka pärilikkusel on suur osa, kui peres on vanematel infarkt läbi põetud, on suurem võimalus selleks ka järeltulijatel. Valvsad peaks oleka suhkruhaiged, kõrgenenud vererõhuga inimesed, ülekaalulised, ka neil on suurem oht saada südamehaigus.

«Kui juba mitu faktorit on koos, tasub pärast neljakümnendat eluaastat seada sammud kardioloogi juurde, et südame seisukorrast ülevaade saada,» kinnitab dr Reinmets. Selgub, et kuigi me valutame südant teiste inimeste erinevate olukordade pärast, ei oska me alati ära tunda, kui süda ise päriselt hädas on.

«Mõnikord ei tunne inimene midagi, eriti diabeetikute puhul täheldatakse vaikset isheemiat. Aga inimesed mõtlevad ikka, et südamehaigus väljendub vasakul pool torkiva valuna. Tegelikult see nii pole,» väidab kardioloog. Põhilised ennetavad märgid on pigistustunne, pressimine ja see avaldub rinnaku keskel. Kui suuremal kehalisel koormusel hakkavad niisugused aistingud tekkima, on põhjust edasisteks terviseuuringuteks.

Südant peavad hoidma ka arstid

Pingeline töö, kus stressitase ja adenaliin kõrge, on kindlasti ka Julia Reinmetsal endal.  Ta nendib, et on läbipõlemisest pääsenud tänu oma kolmele lapsele, kes võimaldasid vahepeal koju vanemapuhkusele jääda ja pingelisest tööst kõrvale astuda. «Ma arvan, et olen ka üsna tugev isik - kui ma kukun, siis tõusen kohe püsti,» mõtiskleb doktor.

Ta nõustub, et kardiointensiivravi osakond on üsna ränk töökeskkond, vanemad kolleegid on talle rääkinud, et juba viieaastane tööstaaž võib arstile rängalt mõjuda. Eks on ka osakonnajuhataja ise vahel omadega läbi. Seepärast seisab ta hea selle eest, et kogu osakonna personalil oleks vahetused ja valved nii, et jääks puhkeaega. «Töö intensiivsus, raskelt haiged inimesed, ka surm – see käib meie tööga kaasas. Noortel meedikutel on alguses eriti raske. Ja meie osakond on eriline ka selle poolest, et patsientide tagasiside ja tänu siia tavaliselt ei jõua.» 

Dr Reinmets ei arva sugugi, et patsiendid oleks tänamatud, lihtsalt, selline on kord juba elu. Kardiointensiivi satub patsient äärmiselt raskes olukorras, ta saab abi ja liigub juba õige pea edasi teise osakonda, kus ravimine jätkub, kuni inimene haiglast välja kirjutatakse. Ja Reinmetsa sõnul on täiesti loogiline, et selle aja peale on inimene unustanud haigusloo esimese ja raskeima etapi – intensiivravi. Mis ei tähenda, et Reinmets ja tema kolleegid ei oskaks oma töö tulemustest rõõmu tunda. «Kõige tähtsam on, et patsient saab terveks, see on suurim tänu,» kinnitab südamearst.

Tagasi üles