Tallinna Kiirabi juht: toome kliinilisest surmast tagasi 300 inimest aastas

Tallinna Kiirabi juhataja Raul Adlas. Foto: Terveks Eluks Vajalik

«Vaesuse nimi on alkohol,» nentis Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas, kelle sõnul peab kiirabi kahjuks väga palju tegelema alkoholismist tulenevate terviseprobleemidega. Samas saavad inimesed ise oma kaaslaste elude päästmiseks palju ära teha, kirjutab Pealinn.

Kui kiire on Tallinna kiirabi võrreldes teiste linnadega?

Legend räägib, et maailma kõige kiirem olevat New Yorgis, mis pidavat kolme minutiga kohale jõudma. Olen ise selles linnas käinud ja julgen kahelda, aga see selleks. Meie võrdleme ennast Euroopa linnadega ja Londonis on seatud piiriks kaheksa minutit – telefonikõnest numbrile 112 kuni kiirabi jõudmiseni väravani. Ja seda loetakse Euroopas üheks paremaks. Tallinnas oleme kusagil 80 protsendi juures sellest. Meie kõige kiirema prioriteedi väljakutsetest on natuke alla 80 protsendi täidetud kaheksa minuti sees. Siht on jõuda sellele veelgi lähemale.

Palju inimesi te otseselt surma piirilt ära toote?

Kui inimesel jääb süda seisma, siis kaasinimeste mõistliku abiga suudaksime ära päästa enamiku neist, kes on päästetavad. Ja umbes 300 inimest aastas me ka otseselt ära päästame. Nii et oleme päris kiired – kui arvestada Tallinna liiklust, elamute asukohti, ilma jne. Meil töötab üle linna kaheksa tugikeskust, et olla inimestele hästi lähedal. Ja vaatamata kirutud liikluskultuurile lastakse kiirabiauto läbi, kui see vähegi võimalik on. Tallinna vanalinn on keeruline. Seetõttu peamegi seal rattapatrulle, et jõuda 2-3 minutiga kohale.

Kas inimesed oskavad hoida kaaslast elus kiirabi saabumiseni ja millised on nende esmaabioskused?

Suund on ikka, vähemalt Tallinna näitel, paremuse poole. Aastas langeb umbes 300 inimest kliinilisse surma. Kiirabi suudab neid elustada, kui kaasinimesed on rakendanud esmaseid abivõtteid, näiteks südamemassaaži. Me saame ka häirekeskuse dispetšeri kaudu juhiseid pakkuda, aga see inimene, kes 112 helistab, peab olema valmis neid nõuandeid kuulama ja tegutsema.

Aastate jooksul on esmaabi taktika muidugi muutunud. Olid ajad, kui räägiti suust-suhu hingamisest, aga nüüdseks on maailmas aru saadud, et väga paljud inimesed ei ole eriti võõra patsiendi puhul nõus oma suud tema külge panema. Ja on leitud, et kõige rohkem on ikkagi vaja südamemassaaži ehk rindkeret kindlas rütmis liigutada. See tagab nii primitiivse ventilatsiooni kui ka rõhu rindkeres. Seda me õpetame.

Kas hakkate tallinlasi koolitama, kuidas kaasinimesi elus hoida kiirabi tulekuni?

Meie asutus on jah võtnud sihi, et esmaabivõtete osas tuleb välja koolitada kõikide Tallinna gümnaasiumide noored. Et vähemalt see põlvkond läheks ellu suhtumise või teadmisega, et kui tema lähedasega midagi juhtub, siis minutite jooksul kuni kiirabi saabumiseni oleks esmaabi tagatud. Kui praegu on enne kiirabi saabumist midagi adekvaatset tehtud, siis on ikka tegemist kas äsja sõjaväest tulnud inimesega või spordi- vm instruktoriga. Kui midagi kõrvalt abistamiseks tehakse, on tõenäosus ellu jääda palju suurem.

Kui palju peate tegelema traumadega – et inimesed on rumalusest oma elu ja tervise ohtu pannud?

Mitmetes riikides on rasked traumad tõesti üks kiirabi põhitöö. Ent me ei ela Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus tulistatakse ja pussitatakse iga päev. Võrreldes 90ndatega esineb meil raskeid traumasid ikka kordi vähem. Tavaliselt on trauma ja kiirabi vaheline lüli alkohol. Kui jätta libedaga juhtunud ja olmevigastused kõrvale, siis suur osa traumasid on seotud pidutsemise, kaklemise, alkoholi jm meelemürkidega. Jah, mehi on trauma saanute hulgas rohkem, aga traumade hulk ei ole meie jaoks silmapaistev (vaid 12 protsenti) ja nende arv väheneb aasta-aastalt.

Kui mitu näiteks kümnest väljakutsest kulub alkohoolikute hooldamiseks?

Meil on umbes 97 000 klienti aastas ja neist 13 000 puhul on väljakutse põhjuseks alkoholijoove. On siis inimene jäänud tänaval külma kätte või kuhugi kukkunud ja vajab kainestusmajja toimetamist. Meedik peab veenduma, et tänaval olemise põhjus on alkoholijoove, mitte mõni haigus. Me peame nendega tegelema, sest meie kliima on selline, et tänavale jätta kedagi ei saa. Samas ei ole midagi demoraliseerivamat sellest, kui näed, et sinu töö vili on homme jälle samas asendis, nagu ta oli siis, kui talle viimati abi osutasid.

Milline pilt kodudes kiirabitöötaja silmale keskeltläbi avaneb – kas kiirabi kipuvad rohkem kutsuma vaesemad?

Nii ja naa. Kiirabi töö, kui seda teha pikemat aega, on antropoloogiliselt huvitav. Iga kiirabitöötaja külastab aastas umbes tuhandet kodu. Mina olen töötanud üle 30 aasta. Me töötame kõikidesse ühiskonnakihtidesse kuuluvate ja eri vanuses inimestega, alates vastsündinust.

Aga vaesuse nimi on ikkagi alkohol. Mis puudutab terviseriske, siis siin seos rahaga puudub. Kui inimesel on tekkinud iseendaga valest ümberkäimisest terviseriskid, siis üldjoontes on selle taga alkohol. Aga kokkuvõttes on ühiskonna tase või keskmine olukord Tallinnas 20 aastaga oluliselt paremaks läinud.

Tõusnud elatustase toob muidugi kaasa uut tüüpi patsiendid. Kui minu eelkäijad tegelesid rahhiidi ja vaegtoitumusega, siis nüüd leidub ühe põlvkonna seas ortorektikuid, kes peavad kinni eeskirjapõhistest söömiskommetest ja hoiavad end teadlikult toidust eemal. Enne tekitasid tervisehädasid nälg ja vaesus, aga nüüd on inimesed ise otsustanud seada endale piiranguid ja niiviisi terviserikkeid tekitada. Nii et maailm pöörleb spiraali pidi.

Loe intervjuud täismahus Pealinnast.