Vahel tundub küll, et ei saa kuskil käia, ilma et keegi ütleks: «Tere, doktor!», räägib onkoloog dr Riina Kütner. Aga kui inimesed vastu tulevad, siis järelikult on kõik hästi ja terveid naisi on rohkem kui kadunuid. «Arstile jääb ikka meelde, kui ta on patsiendi kaotanud. Aga kunagi oli meil vaid paar ravipreparaati ja nüüd on neid nii palju – kui vaid oleks saanud neid tänapäeva üle kanda.»
Mõned on lihtsalt toredad patsiendid, aga raskem on arsti sõnul nendega, kes panevad haiguse tema süüks ja esitavad võimalikult palju kaebusi. Siis tekib arstilgi abitu tunne, sest kõiki vaevusi ei saa alati leevendada. Tema kolleegidki rõhutavad, et arstiteaduselt oodatakse imesid, aga on ka sümptomeid, millest täpselt aru ei saa. «Ka vaevused sama haiguse puhul võivad erineda, me ei saa kõiki terveks teha. Kaebustest peab küll arstile rääkima, aga eks meilgi on kausike, mis kipub aeg-ajalt täis saama ja üle ajama, vahel ikka on raske ka.»