/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/18/7795597t1hd0d5.jpg)
Parkinsoni tõbi allub paremini ravile, kui see varakult avastada. Samas on haiguse puhul see oht, et sümptomeid on üsna mitmeid ning inimeseti avalduvad need erinevalt.
Parkinsoni tõve varased sümptomid, millest on kerge mööda vaadata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reader’s Digest teeb ülevaate, millised varased sümptomid võivad märku anda Parkinsoni tõvest.
Muutused käekirjas. Kui tavapärane suur lohakas käekiri muutub püsivalt väikseks ja kramplikuks, võib see olla üks varasemaid märke Parkinsoni tõvest. «Näiteks Parkinsoniga õpetajad hakkavad saama õpilastelt kaebusi, et nad ei näe enam nende käekirja tahvlilt lugeda,» nentis neuroloog Deborah Hall. Kirbukirja tehakse seepärast, et haige lihased on jäigad, liigutused muutunud aeglasemaks ning täpsust nõudvad tegevused nagu kirjutamine nõuavad suuremat pingutust.
Vähenenud lõhnataju. See pole kõige sagedasem Parkinsoni sümptom, ent kui inimene ei tunne enam terava toidu lõhna ega suuda nuusutada oma lemmikaroome, on midagi valesti. Oletatakse, et patsiendi ajus toimuvate muutuste käigus saab kannatada ka see piirkond, mis vastutab lõhnade tundmise eest.
Unehäired. Kui varem olid hea unega, ent nüüd pidevalt vähkred, koged jäsemete valu või kukud isegi voodist välja, võib seegi viidata haigusele. Muidugi on vahel igaühel rahutuid öid, ent tähelepanelikuks peaks muutuma siis, kui partner näeb kaaslast tihti sügavas unes siplemas ja rääkimas. Rahutu une ja Parkinsoni seos vajab veel lisauuringuid, ent on oletatud, et kehva unega seostatud ajurakkude taandareng mängib rolli ka haiguse tekkes.
Kõhukinnisus. Parkinsoni tõbi aeglustab soolte liikuvust, mis viib sagedase kõhukinnisuseni. Tegu on üsna levinud Parkinsoni tõve sümptomiga, ent enne tasuks siiski vaadata üle oma toidulaud või jälgida ka teiste sümptomite esinemist, kui endale diagnoos panna.
Depressioon. Seos depressiooni ja Parkinsoni vahel kerkis teravalt päevakorda eriti näitleja Robin Williamsi surma puhul, kes võitles ühtaegu nii haiguse kui ka depressiooniga. Tihti kujuneb depressioon välja neil patsientidel, kes on juba diagnoosi saanud, ent selguma on hakanud ka see, et patsient võib olla ka depressioonis aastaid, enne kui ta hakkab kogema Parkinsoni füüsilisi sümptomeid. Parkinsoni patsienti iseloomustab madal dopamiini ja serotoniini tase, nende õnnehormoonide nappus on omane ka depressiivsetele inimestele.
Lihasvärin puhkeasendis. Vahel tekitab värinaid stress ja ärevus, vahel on see mõne ravimi kõrvalmõjuks. Siiski annab sellist värinat mingi konkreetse mõjuriga seostada. Kui aga jäsemed värisevad ja tõmblevad lõõgastunud oleks või tahtlikel tegevustel (näiteks supi söömine), on tegu ilmselt varajase ja samas põhilise Parkinsoni sümptomiga.
Lihaste jäikus ja aeglasemad liigutused. Parkinsoni patsiendid kogevad lihasjäikust, mis ei kao ära, vaid teeb raskeks kõiksugu igapäevatoimetused – jalutamise, hambapesu, särgi nööpimise jpm. Jalad tunduvad rasked ning justkui põranda küljes kinni. Lihasjäikus, mida ei saa seostada raske trenni või muu kehalise hädaga, vajab kindlasti tähelepanu.
Emotsioonitu nägu. Parkinson põhjustab lihaste jäikust ning puutumata ei jää ka näolihased. Üsna paljud patsiendid kogevad seda, et ei oma näolihaste üle enam niivõrd kontrolli ning neil oleks justkui ees jäik, emotsioonitu mask. Mõni patsient hakkab ka pehmemalt ja vaiksemalt rääkima, kuna näolihaste tegevus on piiratud.